Panin kirja mõtted ja ettepanekud, kuidas sündimust suurendada saaks. Lugeda saab siin või 8. detsembri Postimehest.
Postimees, 8. detsember 2023
Juhtusin kuulma raadiosaadet, kus arutati, kas madal sündimus on probleem, millega peaks Euroopa Liit tegelema.
Eestis on samasugused küsimused aktuaalsed. 1970-ndatel oli 21 000 – 22 000 sündi aastas, mis jõudis 1980-ndatel 23 000 – 25 000-ni, kuid see hakkas langema koos Eesti iseseisvumisega (rasked ajad?!). 1990-ndatel oli sündide arv 12 000 –13 000, sündide arv kasvas pisut alles aastaks 2010, tõustes 15 000 uue lapseni. Viimastel aastatel on sündimus püsinud stabiilselt 13 000 – 14 000 sünni juures.
Oluline on mõista, et sündimuse suurendamine ei ole lühiajaline projekt, vaid nõuab pikaajalist pühendumust ja poliitilisi otsuseid.
Eriti kehv oli eelmine aasta, mil Eestis sündis kõigest 11 588 last. Nii vähe (alla 12 000) lapsi ei ole viimase 100 aasta jooksul Eestis sündinud. Selle aasta numbreid ma kardan juba ette. Arvata on, et sündide arv on veelgi väiksem.
Oluline on mõista, et sündimuse suurendamine ei ole lühiajaline projekt, vaid nõuab pikaajalist pühendumust ja poliitilisi otsuseid.
Mida on Eestis tehtud?
Eestis on sündimuse suurendamiseks tehtud paljut, et toetada peresid ja julgustada neid rohkem lapsi saama.
Eesti pakub ühte Euroopa kõige heldematest vanemahüvitistest, mis võimaldab ühel vanemal koju jääda ja saada hüvitist, mis on seotud tema varasema sissetulekuga kuni lapse 1,5-aastaseks saamiseni. Nii ei pea vanemad majanduslikel põhjustel kiirustama tööle naasmisega ja saavad keskenduda lapse esimeste eluaastate jooksul lapse eest hoolitsemisele.
Süsteem julgustab ka isasid vanemahüvitist kasutama, toetades seeläbi soolist võrdsust pere- ja tööelu ühildamisel. Seda süsteemi ei tohi muuta.
Muude erinevate peretoetustega (näiteks sünnitoetused, lapsetoetused, lapsehooldustasud, peretoetused, üksikvanema lapse toetus, ajateenija lapse toetus, eestkostetava või perekonnas hooldamisel oleva lapse toetus, lapsendamistoetus jt) iinvesteeritakse sündidesse ja perede heaolusse miljoneid eurosid (2021. aastal – 589 miljonit; 2022. aastal – 640 miljonit).
Kas lapsed kasvavad paljalt armastusest või on selleks vaja ka raha?
Praegused peretoetused on olnud määratlevad grupikuuluvusega, ainult vanemahüvitis on selline, mis arvestab eelnevat tulu. Vanemahüvitis tagab, et perede sissetulek lapsehoolduspuhkuse ajal ei lange drastiliselt, mis aitab vältida lastega perede vaesusriski.
Võib-olla on käes aeg, kus me peame nüüd üle vaatama teised praegused toetused ja siduma need vajaduspõhisusega.
Igipõline küsimus on, kas jagada raha inimestele kätte või rahastada ja pakkuda teenuseid. Lasteaia- ja koolikohad ning tasuta kõrghariduse võimalus on see, mida vajavad kõik pered. Kui laste spordi- või huvialaringi tasu läheb liiga kalliks, siis sellised loobumise otsused kajastuvad laste tervises. Ülekaaluliste, väheliikuvate laste arv kasvab ning ühel hetkel saavad neist täiskasvanud ning nad jõuavad oma muredega tervishoiusüsteemi.
Kui nüüd mitmeid aastaid järjest lapsi sünnib järjest vähem, siis varsti peegeldub see ka meie ühiskonnas: pole töötajaid, pole arste, pole õpetajaid, politseinikke, päästjaid jt.
Mida teha ja kuidas kujundada ühiskonda selliseks, kuhu sünniks rohkem lapsi?
Pakun välja lahendused
1. Meil on vaja haridussüsteem kohandada tööturu vajadustele ja õpetada noortele neid oskusi, mis on tööturul nõutud. Näiteks Prantsusmaa koolisüsteemis on kohustuslik praktikaperiood erinevatel töökohtadel, mis aitavad kaasa eriala valikule ning karjääri planeerimisele. Samuti aitab see saada kätte tunde, kas see eriala võiks sobida tööks ja sissetulekuallikaks tulevases elus.
Tööturule sisenemist saavad muuta sujuvamaks mentorlusprogrammid ja koolitused. Abiks võivad olla ka ettevõtjatele starditoetused uute töökohtade loomiseks ja majanduskasvu stimuleerimiseks.
2. Õpetajate streigi valguses on hariduse teema (kõikides astemetes) väga tähtis. Peame väärtustama õpetajaid ja abistajaid, kellel on kogemus ja kirg õpetamise vastu, ning toetama õpikeskkondi, kus õpilased tunnevad ennast turvaliselt ja julgevad küsida ka keerulisi küsimusi.
Haridussüsteemis tuleb üle vaadata kooliastmete paiknemine ja pakutava hariduse väärtuslikkus. Head õpetajat tuleb tunnustada ja hoida ning leida lahendused, kuidas tema õpetust saaks võimalikult paljud lapsed.
3. Eluasemepoliitika peab võimaldama oma kodu võimalikult iseseisva elu esimestel aastatel, et laste saamine ei lükkuks tulevikku (töö, auto, kodu, koer, puhkusereisid) või jääks hoopis tulemata.
Peame arvestama oma kodu vajaduse elukaarega – (väike-suur-väike) – ning leian, et pangad võiksid olla paindlikumad, seda eriti olukorras, kus päritolumaal on pangalaenu saamise ja tagasimakse tingimused leebemad kui Eestis. Jah, need on vabaturutingimused, aga on suur vahe, kas maksta elukaare alguses (kus kõigest on puudu ja asju on kohe vaja) ainult intressimakseid koos laenujäägiga.
4. Euroopa Liidu tasandil on sündimusküsimustega kindlasti vaja tegeleda, sest madal iive mõjutab kogu Euroopa majandust ja heaolu pikemas perspektiivis. Euroliit saab aidata liikmesriike parimate praktikate jagamise, ühiste uuringute ning struktuurifondide kaudu, kuid konkreetsete meetmete väljatöötamine ja rakendamine on iga riigi enda pädevuses, arvestades riigisisest olukorda.
Seega, kuigi Eesti juba astunud samme sündimuse tõstmiseks, peame kindlasti jätkama pingutusi selles vallas ning peame püüdma ka Euroopa tasandil teemat tõstatada. Heaoluühiskonna jätkusuutlikkus sõltub otseselt meie laste arvust ja heaolust.
Dr Eero Merilind