Eesti tervishoiu üle käiv arutelu on viimastel aastatel muutunud kummaliselt üheülbaliseks. Räägime üha rohkem rahast, kuid üha vähem sellest, millist tervishoiusüsteemi me kümne või viieteistkümne aasta pärast tegelikult vajame ja üleval suudame pidada.
Enamik vaidlusi keerleb kokkuhoiu ümber. Kuidas vähendada Tervisekassa puudujääki? Kuidas süsteemist veel veidi rohkem efektiivsust välja pigistada? Milliseid teenuseid piirata või nende rahastamist muuta? Need on olulised küsimused, kuid ainult neile keskendudes on kaduma läinud tervikpilt.
Ometi on tulevik üsna hästi ennustatav.
Rahvastik vananeb. Mitme kroonilise haigusega inimeste arv kasvab. Inimesed elavad kauem ning meditsiin pakub üha tõhusamaid, kuid sageli ka kallimaid ravimeid ja ravivõimalusi. See tähendab suuremat vajadust perearstiabi, eriarstiabi, ravimite, taastusravi, õendusabi ja hooldusteenuste järele.
Kiiresti muutuv tööturg
Üha rohkem inimesi töötab platvormimajanduses, projektipõhiselt või muudes paindlikes töövormides. Eesti ravikindlustus on aga endiselt üles ehitatud eeldusele, et inimene töötab aastaid tavapärasel palgatööl ning maksab regulaarselt sotsiaalmaksu.
Hiljuti juhtisid terviseökonomistid tähelepanu sellele, et Eesti ravikindlustuse katvus on Euroopa üks nõrgemaid ning selles osas sarnaneme rohkem Ameerika Ühendriikidega kui enamiku Euroopa riikidega (1). See on tõsine hoiatus. Küsimus ei ole ainult selles, kust tervishoid raha saab, vaid ka selles, et praeguses olukorras on ligi 90 000 sisuliselt ilma arstiabita. Selleks, et Eestis saaks abi iga inimene, peame tegema kaks olulist poliitilist otsust: üle vaatama ravikindlustuse saamise põhimõtted ja laiendada tervishoiu rahastamist.
Teadmised on meil olemas
Arenguseire Keskus, Sotsiaalministeerium, Praxis, teadlased ja paljud eksperdid on aastaid koostanud analüüse ning kirjeldanud erinevaid tulevikustsenaariumeid. Me teame üsna hästi, millised probleemid meid ees ootavad ja millised valikud tuleb teha.
Ometi on strateegiline arutelu jäänud tagaplaanile. Selle asemel vaieldakse üha sagedamini selle üle, kas tervishoid peaks olema rohkem avalik või rohkem eraõiguslik. Minu arvates on see vale vastandus.
Patsienti ei huvita, kas haigla või kliinik kuulub riigile, omavalitsusele või eraomanikule. Teda huvitab, kas ta saab õigel ajal abi. Kas perearst leiab tema jaoks aega. Kas vajalik uuring tehakse mõistliku aja jooksul. Kas tema eakas lähedane saab hoolduskoha siis, kui seda kõige rohkem vajatakse.
Mind teeb murelikuks ka usk, et suuri probleeme saab lahendada lõputute väikeste muudatustega. Muudame saatekirjade korda. Lisame perearstidele uusi ülesandeid. Muudame mõne teenuse rahastamist. Korraldame ümber haiglate juhtimise.
Iga selline muudatus võib eraldi olla põhjendatud, kuid tervishoid ei koosne eraldiseisvatest tükkidest. See on terviklik süsteem, kus ühe osa muutmine mõjutab paratamatult teisi. Kui perearst kulutab rohkem aega bürokraatiale, jääb tal vähem aega patsientidele. Kui inimesed ei pääse õigel ajal uuringutele või ravile, suureneb surve erakorralisele meditsiinile ja niigi koormatud kiirabisüsteemile.
Suured süsteemid ei lagune tavaliselt ühe halva otsuse tõttu. Need lagunevad tasapisi, kui tehakse palju väikseid otsuseid, ilma et keegi vaataks tervikut.
Selleks on minu arvates vaja hoida kolme põhimõttelist suunda.
Esiteks tuleb tugevdada esmatasandit ning võimestada perearstimeeskonda patsiendi raviteekonna juhtimisel. Hästi toimiv perearstiabi, koostöö eriarstiabi ja sotsiaalhoolekandega ning tugev ennetus aitavad ära hoida haiguste süvenemist, vähendada tarbetuid haiglaravisid ja hoida tervishoiusüsteemi tervikuna tõhusamana. Kõikide nende muudatuste taustal ei tohi ära lõhkuda kiirabi, kui ühe olulise ja vajaliku süsteemi toimimist.
Teiseks tuleb panna esmatasand ja haiglaravi töötama ühise eesmärgi nimel. Praegu tasustame eelkõige osutatud teenuseid – vastuvõtte, uuringuid, protseduure ja haiglapäevi. See tähendab, et iga tervishoiuteenuse osutaja optimeerib eelkõige oma tegevust. Tulevikus peaksime üha enam hindama saavutatud tervisetulemust ja koostööd. Kui perearst suudab koos eriarsti, taastusravi ja sotsiaalhoolekandega ära hoida patsiendi hospitaliseerimise või korduva EMO külastuse, võidavad kõik – patsient saab parema ravi, haiglal vabaneb ressurssi raskemate haigete jaoks ning Tervisekassa raha kasutatakse tõhusamalt.
Kolmandaks peab tervishoiu juhtimine muutuma teadmispõhisemaks. Me peame teadma mitte ainult seda, kui suur on Tervisekassa eelarve ja selle puudujääk, vaid ka seda, kuhu iga euro tegelikult läheb. Kui palju Tervisekassa rahast kulub kinnisvarale, seadmetele, personalile, ravimitele, ennetusele, uuringutele, operatsioonidele, taastusravile või õendusabile. Samuti peame eraldi välja tooma nende kohustuste kulu, mis ei ole seotud tervishoiuteenuse osutamisega.
Veel olulisem on hinnata, millist tervisekasu iga investeering loob. Alles sellise teadmise põhjal saab otsustada, kuhu lisaraha suunata ja kust on võimalik kokku hoida ilma patsienti kahjustamata.
See tähendab, et Tervisekassa roll ei peaks piirduma üksnes arvete tasumisega. Ta peab olema Eesti tervishoiu strateegiline finantsjuht – organisatsioon, kes analüüsib tervishoiusüsteemi tervikuna, jälgib teenuste osutamist ja selle taset, hindab investeeringute mõju ning suunab raha sinna, kus see loob inimestele kõige suuremat tervisekasu.
Just sellist juhtimist Eesti tervishoid vajab ja et iga inimene oleks ravikindlustusega kaetud ning selleks on olemas erinevaid ja sobivad lahendusi.
Seega kõige õige olulisem küsimus ei ole, kas Eesti tervishoid vajab rohkem raha. Seda vajab ta kindlasti. Küsimus on selles, kas meil on oskust juhtida tervishoidu nii, et me ei lõhuks juba toimivat süsteemi ning samal ajal ei langeks ka pisidetailide rägastikku.
Eero Merilind, perearst ja Riigikogu liige
Viited:
- Habicht T, Võrk A, Kasekamp K. Terviseökonomistid: Eesti ravikindlustus nagu American Dream. ERR Arvamus. 21 Jul 2026. Kättesaadav: https://www.err.ee/1610082580/terviseokonomistid-eesti-ravikindlustus-nagu-american-dream
–
Päisefoto: Magnific. Pilt on illustratiivne.