Täna „Pikema Sõpruse päeval“ räägiti meeste tervisest ja ülekaalust. Kalle Veesaar oli koostanud põneva fotonäituse „Sõprus käib kõhu kaudu“ erinevatest meeste kõhtudest avamaks meeste tervise intiimsemat poolt.

Kasvav vööümbermõõt ütleb üllatavalt palju tervise kohta. Kuigi soliidne kõhu suurenemine võib tunduda tavapärase hea elu osana, siis selle taga on sageli rasvkoe kogunemine, mis suurendab ainevahetushäirete ja südame-veresoonkonnahaiguste riski. Meeste puhul väärib just kõhurasv erilist tähelepanu. [1,2]

Meestel koguneb rasv sagedamini kõhuõõnde siseelundite ümber ning sellega kaasneb suurem ainevahetus- ja südame-veresoonkonna haiguste risk. Siin on erinevus võrreldes menopausieelsete naistega, kellel ladestub suhteliselt rohkem rasva naha alla puusadele ja reitele.

Seega meeste tüüpi rasva kogunemine mõjutab ainevahetust rohkem: sellest vabanevad rasvhapped jõuavad portaalvereringe kaudu otse maksa. Koos rasvkoe põletikuliste muutuste ja rasva kogunemisega maksas häirib see insuliini toimet ning mõjutab otseselt veresuhkru ja kolesterooli taset. Samad muutused ja ohud tabavad ka naisi pärast menopausi, umbes 10- 15 a hiljem, kui meestel.

Seetõttu tasub kehakaalu kõrval mõõta vööümbermõõtu (meestel soovitatav alla 94 cm ( suurem risk +102 cm); naistel alla 80 cm (suurem risk +88 cm)): ka mõõduka ülekaaluga inimesel võib olla tervisele ebasoodne rasvajaotus. Põhjendatud sõnum siin on, et meeste kõhurasvumist ei tohi pidada ohutuks ning iga inimese riski tuleb hinnata eraldi. [3]

Veelgi olulisem on loobuda arvamusest, et kehakaal näitab inimese tahtejõudu ning liigne kehakaal tekib ainult tahtejõuetutel ja nõrkadel. Vastupidi rasvumise kujunemises põimuvad pärilik eelsoodumus, söögiisu bioloogiline regulatsioon, keskkond ja käitumine. Inimeste võimalused teha tervist toetavaid valikuid on erinevad. Söömine ja liikumine mõjutavad kehakaalu, kuid sellest ei järeldu, et kõik inimesed saavad sama pingutusega sama tulemuse. [4]

Ka kaalulanguse säilitamine võib olla bioloogiliselt raske. Sumithrani jt. uuringus püsisid ligi aasta pärast esialgset kaalulangust mitmed söögiisu mõjutavad hormonaalsed muutused ning suurenenud näljatunne. Need uuringud aitavad mõista, miks kaal võib pärast edukat langetamist tagasi tulla ning sageli tehaksegi viga, kui süüdistatakse taastunud kaalutõusus inimese iseloomu nõrkust. [5]

Kehakaalu pärast häbistamine teeb olukorra keerulisemaks. Sageli on meil mehed ka selles osas tundlikumad, samas ka rahvusvaheline konsensus rõhutab, et ülekaalu stigmatiseerimine kahjustab tervist ja võib takistada abi otsimist. Ka ülekaalulise mehega saab tema terviseriskidest rääkida otse ja lugupidavalt. Vastutus enda tervise eest ning õigus saada asjatundlikku abi saavad käia koos. [6]

Kuidas perearst saab aidata?

Tervisekeskuses saab lisaks kehakaalule ja kehamassiindeksile hinnata ka vööümbermõõtu ning vajaduse korral kehakoostist, sealhulgas keharasvaprotsenti. See annab kehamassiindeksile täiendavat lisateavet ning aitab märgata just kõhurasvumist. Edasine hindamine lähtub juba inimese terviseseisundist: vererõhust ja ainevahetusnäitajatest, sümptomitest, kaasuvatest haigustest ning igapäevasest toimetulekust. Pelgast soovitusest kaalust alla võtta ei kujune veel raviplaani.

Rasvumine on haigus ja vajab meditsiinilist ravi

Kanada täiskasvanute rasvumise ravijuhend käsitleb rasvumist keeruka, progresseeruva ja taastekkiva kroonilise haigusena. Ravi peab lähtuma kroonilise haiguse käsitlusest ning ulatuma kaugemale üldisest soovitusest „söö vähem ja liigu rohkem”. Vajalikud on toitumisravi, kehaline aktiivsus, psühholoogiline tugi, ravimid või kirurgia. [7]

Ka Eesti 2026. aastal ajakohastatud ravijuhend ning käsitleb rasvumist samuti kroonilise, korduva kuluga haigusena, mille ravi hõlmab individuaalset toitumis- ja liikumisnõustamist, käitumuslikku tuge ning vajaduse korral ravimeid või kirurgilist ravi [8].

Rasvumise ravi eesmärk on tervise parandamine ja elukvaliteedi paranemine ning krooniliste haiguste progresseerimise aeglustamine. Hästi korraldatud ravi võib vähendada ka tulevasi tervishoiukulusid.

Näiteks Ühendkuningriigi DiRECT-uuringu viie aasta andmetel põhinev majandusanalüüs näitas, et esmatasandil pakutud kaaluraviprogramm teist tüüpi diabeediga inimestele vähendas muid tervishoiukulusid keskmiselt 2091 naela patsiendi kohta. Ka pärast programmi enda maksumuse arvestamist jäi hinnanguliseks netokokkuhoiuks ca 400 naela inimese kohta. Suurim sääst tuli väiksemast haiglaravivajadusest. [9]

Minu ettepanek on käsitleda meeste rasvumist järjepidevalt tervishoiusüsteemis  iseseisva tervisemurena. Inimene vajab arusaadavat riskihinnangut, temaga kokku lepitud eesmärke ja järelkontrolli. Tervishoiukorralduses tuleb luua selleks  piisavalt aega ning võimalus saada vajaduse korral täiendavat ravi. Kui me oleme kokku leppinud, et ülekaal ja rasvumine on haigus ja meil on olemas ravimid, siis tuleks neid ka kasutada ja vajadusel leida kompenseerimise lahendused.

Mehe kõhule hinnangu andmine võtab hetke. Tema tervise parandamine nõuab aga pikemat ja sisulisemat koostööd.

 

Eero Merilind

 

Viited:

  1. Karastergiou K, Smith SR, Greenberg AS, Fried SK. Sex differences in human adipose tissues — the biology of pear shape. Biol Sex Differ. 2012;3:13. doi:10.1186/2042-6410-3-13.
  2. Ross R, Neeland IJ, Yamashita S, Shai I, Seidell J, Magni P, et al. Waist circumference as a vital sign in clinical practice: a Consensus Statement from the IAS and ICCR Working Group on Visceral Obesity. Nat Rev Endocrinol. 2020;16(3):177–189. doi:10.1038/s41574-019-0310-7.
  3. Peters SAE, Bots SH, Woodward M. Sex differences in the association between measures of general and central adiposity and the risk of myocardial infarction: results from the UK Biobank. J Am Heart Assoc. 2018;7(5):e008507. doi:10.1161/JAHA.117.008507.
  4. Rubino F, Puhl RM, Cummings DE, Eckel RH, Ryan DH, Mechanick JI, et al. Joint international consensus statement for ending stigma of obesity. Nat Med. 2020;26(4):485–497. doi:10.1038/s41591-020-0803-x.
  5. Sumithran P, Prendergast LA, Delbridge E, Purcell K, Shulkes A, Kriketos A, et al. Long-term persistence of hormonal adaptations to weight loss. N Engl J Med. 2011;365(17):1597–1604. doi:10.1056/NEJMoa1105816.
  6. Rubino F, Puhl RM, Cummings DE, Eckel RH, Ryan DH, Mechanick JI, et al. Joint international consensus statement for ending stigma of obesity. Nat Med. 2020;26(4):485–497. doi:10.1038/s41591-020-0803-x.
  7. Wharton S, Lau DCW, Vallis M, Sharma AM, Biertho L, Campbell-Scherer D, et al. Obesity in adults: a clinical practice guideline. CMAJ. 2020;192(31):E875–E891. doi:10.1503/cmaj.191707.
  8. Tervisekassa. Ülekaalu või rasvumisega patsiendi käsitlus esmatasandil. Ravijuhend RJ-E/86.2-2026. 2026.
  9. Davies A, Grieve E, McCombie L, McIntosh A, McConnachie A, Leslie WS, et al. Cost-effectiveness of the diabetes remission clinical trial (DiRECT)/Counterweight-Plus weight management programme, based on 5-year follow-up. Diabet Med. 2026;43(6):e70306. doi:10.1111/dme.70306.

–
Päisefoto: Pilt on illustratiivne (Allikas: Gemini. Pilt on AI genereetitud.)