Värskelt ilmunud Eesti Tervisekassa arengukava (1) lugedes jääb esmalt mulje, et kõik on justkui paigas. Räägime ennetusest, tugevast esmatasandist ja sellest, et raha tuleb kasutada targemalt. Kõik need on õiged suunad. Kui aga olen lugemisega lõppu jõudnud, tekivad küsimused.
Näiteks ennetus. Seda mainitakse igal pool – ja põhjusega. Me teame, et suur osa haigustest ei teki üleöö. Need kujunevad pikema aja jooksul. Me teame ka, et varajane sekkumine on odavam ja tulemuslikum. Kui vaadata, kuhu raha tegelikult läheb, siis pilt on selge – ennetusse kulub umbes 1-2% ravirahast, ülejäänu läheb juba väljakujunenud haiguste raviks.
Siit tekib üsna oluline küsimus: kas me oleme ka päriselt valmis midagi eelarves muutma või jääb ennetus lihtsalt ilusaks sõnaks dokumentides?
Teine ebamugav koht on see, et suhteliselt väike osa patsientidest kasutab väga suure osa rahast – 20% patsientidest kasutab 80% rahast ja kui veel täpsemalt süveneda, siis 5% kindlustatutest 50% rahast. See ei ole üldiselt suur üllatus. Pigem on küsimus, mida me selle teadmisega peale hakkame. Kas jätkame samas rütmis ja lepime sellega, et kulud kasvavad mühinal? Või püüame vähendada ennetuse ja järjepideva raviga nende inimeste hulka, kes üldse sellisesse olukorda jõuavad?
Arengukava ütleb õigesti, et fookus peab olema piiratud. Kolm prioriteetset suunda – see on mõistlik. Aga päris elu ei küsi, kas probleem kuulub just nende prioriteetide hulka. Harvikhaigused, palliatiivravi või kallid ravimid ei kao kuhugi. Siin ei piisa ainult strateegiast – vaja on ka poliitilist tunnetust ja oskust tasakaalu hoida, nii et keegi ei jääks ilma abita. Seda heidetakse meie tervishoiusüsteemile sageli ette, et muidu nii solidaarses süsteemis osad inimesed teatud haigustega jäävad sellest solidaarsusest välja.
Raha teema ei kao kuhugi
Rahastamise juurde tagasi tulles – tänane mudel ei ole jätkusuutlik, see on teada juba aastaid. Seda saab veel mõnda aega matemaatiliselt tasakaalus hoida, aga kui raha ei tule juurde ja/või süsteemi ei muudeta, halvenevad paratamatult ka rahvatervise näitajad.
Juba praegu on nii, et need, kes saavad, ostavad abi juurde ja ennast järjekorrast ette ning ülejäänud jäävad ootama. Pinged kasvavad ning lõpuks ei ole välistatud ka konfliktid tervishoiutöötajatega. Vananev ühiskond, tööealiste osakaalu vähenemine, muutunud töötamise suhted ning süvenev arstide puudus – viivad hetkeni, kus mingil hetkel tuleb paratamatult otsustada, mida rahastada ja mida mitte.
Arengukavas räägitakse ka sellest, et rahastamine peaks rohkem arvestama tulemusi, mitte ainult teenuste hulka. Mõte on õige – aga praktikas keeruline. Inimese tervist ei saa mõõta nagu tootmismahtu. Kui mõõdikud on valed, hakkab süsteem neid lihtsalt „ära täitma“.
Praegu on tulemuspõhise rahastamise idee alles algusjärgus – hinnanguliselt suudame täna sellisel viisil hinnata umbes 5% ravirahast. Ülejäänu liigub endiselt mahu põhise loogika järgi. On lihtne öelda, et mõne aastaga võiks see olla 30%, aga tegelikkus on visam. Enne tuleb korda teha andmed, luua toimivad digiplatvormid ja lahendada ka õiguslikud küsimused, alates andmekaitsest.
Esmatasandi roll
Esmatasandist räägitakse samuti palju. Ja õigusega. Kui perearstisüsteem toimib hästi, toimib ka ülejäänud tervishoid. Aga täna on pilt väga ebaühtlane. Suur osa perearstidest on pensionieas ja järelkasvu ei ole piisavalt. Samal ajal ootame, et esmatasand võtaks enda kanda rohkem ülesandeid. Ja siin on vaja selget otsust: kas me anname esmatasandile päriselt rohkem ressursse ja õigusi või jätkame ootustega, mida süsteem täita ei suuda?
Ja siis on veel suurem küsimus, millest räägitakse liiga vähe. Kui palju saab tervishoid üldse ära teha? Eluviisihaigused ei teki haiglas. Need on seotud sellega, kuidas me elame, liigume, sööme ja töötame. Inimese enda roll on määrav. Kui tahame paremini inimese tervist juhtida, siis peame panustama IT süsteemidesse ja tõenduspõhisesse meditsiini – looma inimese isikliku tervise hoidmise ja jälgimise ning haiguste ennetamise ning haiguse välja kujunemisel selle jälgimise ja raviplaani lahendused.
Sellised lahendused ei sünni üleöö. Keegi peab neid vedama ja panustama.
Valikute küsimus
Värske Eesti Tervisekassa arengukava on mitmete inimeste südamega tehtud töö ning selle eesmärk on üllas – pikendada tervena elatud aastaid ja tagada õigeaegne, kvaliteetne abi õiges kohas.
Lõpuks taandub kõik üsna lihtsale valikule. Kas meie eesmärk on ravida haigusi või hoida inimesi tervena?
Kui valime ainult haiguste ravi, siis jätkub kõik enam-vähem samamoodi – kulud kasvavad ja süsteem pingestub. Kui valime tervemad inimesed, siis peame olema nutikamad, efektiivsemad ja targemad. Lisaks tervishoiusüsteemile, peame muutma ka seda, kuidas me elame – sest tervist ei looda haiglas.
(1) https://tervisekassa.ee/tervisekassa/strateegiad-ja-arengusuunad/tervisekassa-arengukavad
–
Päisefoto: Magnific. Pilt on illustratiivne.