Õhtuleht: Perearst Eero Merilind: „Haigus ei tähenda, et elu jääb seisma.“

Autor: Sirje Maasikamäe
Allikas: ohtuleht.ee
Avaldatud: 18. aprill 2026

Eero Merilind on töötanud perearstina 25 aastat. „On suur rõõm, et saan näha järjepidevust: need, kes tulid minu juurde esimest korda väikse lapsena, on juba täiskasvanud ja tulevad nüüd oma lastega. Mõni, kes tuli hiljem nimistusse, tuleb juba lastelastega. Meeletu rõõm on nendega tegeleda.“

Ometi läks hinnatud perearst ka poliitikasse ja kuulub riigikokku. „Kui iga päev näed, mis süsteemis logiseb, siis ühel hetkel ei piisa enam niisama kurtmisest. Tuleb minna ja teha.“ Ta leiab, et ainult arstikabinetist ei ole võimalik süsteemi muuta. „Kui tahta päriselt midagi parandada, tuleb minna sinna, kus sünnivad otsused.“

Nõmme Tervisekeskuses Meditiim on järjest kabinetid, mille uksel on silt dr Merilind. Kui palju neid dr Merilinde on?

Samanimelisi arste on meie majas kolm. Meilt on vahel küsitud, kas keskuses saavad töötada ainult dr Merilinnud, aga meil on tööl seitse perearsti, kellest kolm on Merilinnud. Mina ja minu abikaasa Kristel oleme perearstid. Leidsime teineteist juba ülikoolis ja kuuendal kursusel 1994. aastal sündis Jürgen, kes on nüüdseks ka perearst.

Kas see oli asjade loogiline käik, et ka vanimast pojast sai perearst?

Oleme Jürgeni käest küsinud, miks ta valis selle tee. Ta on öelnud, et see tundus kuidagi nii loogiline, sest ema ja isa olid arstid ja kogu aeg rääkisid sellest.

Tütar Anna-Liisa valis oma tee. Soovitasime tal ka õppida arstiks. Arstil on ju kõik võimalused: kui tahad inimestega suhelda, siis oled perearst või psühhiaater, kui oled käeliselt osav, siis oled kirurg, aga kui sa ei taha üldse inimestega suhelda, võid olla patoloog või anestesioloog. Aga Anna-Liisa valis diplomaatia ja töötab Washingtonis Eesti saatkonnas. Andreas saab kohe 16, tema on veel koolilaps.

Teie kabinetid on kõrvuti, kas kogu aeg koos olla pole natuke hirmus?

Ei ole hirmus. Oleme Kristeliga olnud abielus juba 33 aastat ja sama kaua ka kolleegid.

Teinekord on ka minu abikaasale öeldud, et te olete kogu aeg koos – päeval tööl ja õhtul kodus. Sageli me ju päeval teineteist ei näegi. Igaüks töötab oma kabinetis ja korraks näeme, kui käime söömas või kohvi võtmas.

Koos töötamine sai alguse sellest, kui olime esimeste pääsukeste hulgas, kui aastail 1998–2000 loodi Eestis peremeditsiini süsteem. Mujal Eestis oli tookord juba peremeditsiin käivitunud, kuid Tallinnas sõdisid polikliinikute juhid sellele vastu.

Kui keeruline oli alustada tööd vastloodud perearstisüsteemis? Segadust oli ju väga palju.

Meid oli keskuses algul kolm – mina, minu abikaasa Kristel ja meie hea sõber dr Karl Väärt, kes läks hiljem Rootsi elama. Järgmisel aastal lisandus dr Reet Raamat. Nüüdseks oleme meeskonda laiendanud.

Praegustele noortele küll ei soovitaks seda kõike, mida meie oleme läbi elanud. Uus süsteem tuli nullist luua: muuta mõtteviisi, võita patsientide usaldus ja töötada nappide vahenditega. Alustasime perearstidena Rae vallas Vaidas ja Lagedil 1997. aastal, olime siis 26aastased. Alguses oli mul palgalehel ka kütja, kes pani kella nelja paiku ahjud sooja, et hommikul oleks tuba soe. Lagedil asus vastuvõturuum vanas lagunenud hoones, kuivkäimlaga. Vaidas oli vastuvõtt viiekorruselise maja ühes korteris. Meenutan siiani hea sõnaga õde Virvet ja Ly-d, kes meid aitasid.

2000. aastal, pärast seda, kui Tallinna polikliinikute juhid alla andsid, saime alustada Nõmmel. Põhjus oli eelkõige süsteemi muutuses. Linn oli harjunud polikliinikumudeliga, kus teenused olid tsentraalselt korraldatud ja linna kontrolli all. Perearstisüsteem tähendas detsentraliseerimist – arstid said iseseisvaks, tekkis nimistupõhine vastutus ja rahastamine hakkas liikuma läbi haigekassa. Kes seda aega mäletab, saab aru ka praegusest olukorrast haiglate ühendamise ja liitmise teemal.

Mina olen prof Heidi-Ingrid Maaroosi õpilane. Perearst näeb inimest kui tervikut. Oleme ise ettevõtjad ja saame valida meeskonna, kellega koos töötame, ja stiili, kuidas töötame.

See oligi peremeditsiini algne idee. Praeguseks on see osas kohtades muutunud, kuid loodan, et algne idee inimesest kui tervikust, kellega tegelevad järjepidevalt perearst ja tema meeskond, jääb alles.

Osale arstidest ei meeldi ju üldse olla ettevõtja! Nad tahaksid ainult ravida.

Ma näen noori, kes on arstina supertublid. Neile meeldib olla arst ning tegeleda kõige sellega, mida see hõlmab. Aga kui ütlen, et sa pead ka ettevõtlusega tegelema, valima meeskonna, motiveerima, rahastama ja võtma riske – näiteks meie uue keskuse ehitamine on ju risk – , siis seda väga paljud ei taha.

Kergem on töötada palgatöölisena: minna kuskile keskusesse tööle, küsida korralikku palka ja häid sotsiaalseid hüvesid. Kui noor peab alustama iseseisvat perearstipraksist ja kõike ise tegema, on see väga keeruline. Bürokraatiat ja kontrolle on oluliselt rohkem kui enne.

Kas koos oma perega töötamine annab ka mingeid eeliseid? Kas võtate tööd koju kaasa, arutate tööasju?

Ikka annab. Me mõistame teineteist väga hästi, sest teeme sama tööd ja elame samas rütmis. Jah – töö tuleb vahel ka koju kaasa. Aga see ei ole halb, pigem aitab asju läbi mõelda ja üksteist toetada.

Päris nii ei ole, et õhtusöögil on ainult patsiendid teemaks… Vähemalt mitte kogu aeg.

Osa inimesi pahandas, kui teist ja perearst Karmen Jollerist said riigikogu liikmed – perearste on ju puudu!

Mure on täiesti arusaadav – perearste ongi puudu. Aga probleeme ei lahenda ainult see, kui kõik arstid jäävad kabinetti. Suur osa probleemidest on süsteemsed – rahastus, töökorraldus, ligipääs.

Astusin Reformierakonda aastal 2004 ning olen olnud Tallinna volikogu liige mitmes koosseisus. Praegu olen riigikogu ja riigikogu sotsiaalkomisjoni liige, Karmen Joller on oivaline sotsiaalminister. Riigikogus on veel arste: prof Irja Lutsar (sotsiaalkomisjonis) ja hea kolleeg perearst Diana Ingerainen (rahanduskomisjonis).

Arstina näeme väga selgelt, kus süsteem ei toimi, aga kabinetis seda kahjuks muuta ei saa. Kui tahame, et inimestel oleks parem ligipääs arstiabile, tervishoiusüsteem töötaks tõhusamalt ja et arstid- õed jaksaksid ja saaksid oma tööd teha, siis peavad muutused sündima ka otsuste tasandil. Parem tervishoid ei teki iseenesest. Keegi peab seda järjepidevalt fookuses hoidma.

Kas korraga saab olla perearst ja riigikogu liige?

Päris täiskoormusega mõlemat teha ei ole realistlik. Riigikogu töö on väga ajamahukas ja nõuab täielikku pühendumist. Mul on perearstitöös asendaja – poeg Jürgen, kellel endal veel nimistut ei ole. Olen saanud oma elu nii korraldada, et vähemalt kahel päeval nädalas saan osakoormusega ka vastuvõtte teha.

Eks pärast valimisi paistab, mis edasi saab – kas jätkan poliitikas või naasen rohkem arstitöö juurde. Mõlemad teed on minu jaoks tähenduslikud.

Tervishoius on veel palju teha, kasvõi perearstisüsteemi arendamisel, näiteks kuidas lahendada olukorda, kui mõne aasta pärast paljud perearstid lähevad pensionile. Kuidas arendada haiglavõrku ja korrastada tervishoiu rahastamist?

Samas ei ole ma kunagi välistanud, et jätkan ainult arstina. See on töö, mis annab väga otsese ja inimliku tagasiside – ja see on väga väärtuslik.

Tundub, et te olete tehisaruga (AI) päris hea sõber. Kas patsiendid tulevad ka juba vastuvõtule AI pandud diagnoosidega?

No ikka tulevad. Uute asjadega on ju alati nii, et 20% on poolt ja 60% on vahepeal, lainetavad siia-sinna, ja 20% on alati vastu. Olen meie keskuses tahtnud võimalikult palju AI-le üle anda: mingeid administratiivseid asju või patsiendi logistikat saab tehnoloogiaga ära teha, näiteks kasutame digitaalset registraatorit, mis võtab registratuuris inimeselt tööd vähemaks.

Küll aga kasutavad patsiendid AI-d järjest rohkem. Osa vaatab enne arsti juurde tulekut kõik võimalikud diagnoosid ära ja siis tuleb minu juurde juba enda pandud diagnoosiga.

Teised käivad arsti juures, lähevad koju ja AI seletab neile kõik lahti. Kohati me ei suuda vastuvõtu ajal kõike ära seletada, sest vastuvõtu aeg on piiratud. Ja kolmandad patsiendid ei julge üldse arvutit puudutada, nad ei tea, mis on digisüsteem või AI.

Kuidas suhtuda tehisaru pandud diagnoosi?

AI on ju iseenesest kaval: kui õigesti küsida, siis ta annab ka õiged vastused. Tuleb kirjeldada võimalikult täpselt kaebusi.

80% diagnoosist tuleb ju anamneesist ehk kaebustest, mida inimene kirjeldab. Kui panna AI-sse kirja ainult „peavalu“, tuleb mustmiljon vastust. Kui inimene hakkab lahti seletama peavalu kestvust, intensiivust ning mustreid, siis see on tegelikult sama, mida meie arstina küsime.

Kuid teooria seostamine praktikaga tuleb arstil aastatega ja siin me oleme praegu arstidena veidi AI-st ees. Mõned küll väidavad, et oleme juba maha jäänud. Aga see võitlus on alati nagu Kasparovi ja arvuti malemäng: arvuti võib ju olla targem, aga Kasparov on inimlikum.

Kas AI võtab varsti dr Merilindude töö ära?

Selle üle on palju arutatud, mis töö ta ära võtab. Meie tahame AI-le anda eelkõige tehnilise töö: kaebustest kokkuvõtte kirjutamise, eri andmebaasidest info kokku koondamise, ülevaated uutest ravijuhistest ning meditsiiniartiklitest.

Patsientidele võib AI teha elu näiliselt lihtsamaks, aga tegelikult hoopis keerulisemaks. Olin ühes diskussioonis, kus inimene ütles, et AI käskis tal mõõta rauataset. Ja siis AI pakkus toitumissoovitusi. Kui ma seda juttu kuulasin, siis mõtlesin, et see on hoopis aneemia, millel on ka muid põhjusi ja vaja oleks teha uuringud. Mitte et jälgime ainult rauataset ja võtame rauda juurde.

Mida rohkem on inimestel erinevat ja sageli vastukäivat infot, seda rohkem on vaja kedagi, kes aitab orienteeruda, mis on õige ja mis vale. Selleks on vaja sisulisi teadmisi – need on arstil. Patsiendid võivad AI-ga detailidesse kinni jääda, sest nad ei saa aru, et organism töötab nagu tervik.

Häda on ka selles, et juristid tahavad AI-d hakata raamidesse panema: andmekaitse, küberturve, delikaatsed isikuandmed… Kui me AI lõpuks niimoodi ära pakendame, et siis ei jää sellest midagi järgi. Mina arstina tahaksin, et AI oleks võimalikult laialt kasutuses, sest see korjab andmeid eri kohtadest ja analüüsib neid kiiremini. AI ei anna diagnoosi, aga laiendab arstlikku mõtet.

Kas AI on targem kui keskmine perearst, nagu on väidetud?

See väide tuleb tavaliselt uuringutest, kus AI lahendab väga konkreetseid ülesandeid – näiteks diagnoosib pilti või vastab testküsimustele. Sellistes olukordades võib AI tõesti olla väga tugev, mõnikord isegi parem kui keskmine arst.

Aga päris meditsiin ei ole test. Perearst ei tegele ainult diagnoosiga – ta arvestab patsiendi tausta, ebakindlust, mitut haigust korraga, suhtleb, võtab vastutuse ja teeb otsuseid olukorras, kus infot on puudulikult.

AI annab vastuseid. Arst teeb otsuseid.

Sageli on küsimus ka selles, et meie vastuvõtuaeg piiratud. Me peame 15–20 minutiga tegema raviplaani, määrama analüüsid, uuringud ja ravi, vormistama dokumentatsiooni ning seda kõike ka patsiendile seletama. Võib juhtuda, et mingi etapp on lühem, kui patsient eeldab.

Või on vastupidi: anname hästi palju infot, mida patsient ei suuda läbi seedida. Siin tulebki appi AI. Näiteks arst ütleb, et kõik vereanalüüsid on korras, aga seda, mida mingi asi konkreetselt tähendab, saab küsida AI-lt.

Kui määrame mõne uue ravimi, millest patsient pole enne kuulnudki, siis ta saab AI abil vaadata, kuidas konkreetselt temale määratud ravim toimib. Selles on AI hea ja meie saame targemad patsiendid, kellega meil on parem töötada. Nad teavad oma haigusest oluliselt rohkem.

Te võtate tervishoiuküsimustes väga sageli sõna ja olete aktiivne ühismeedias. Kuidas on võimalik, et teie ümber ei teki kunagi suurt skandaali või meelepahalainet?

Eks poliitikast tahetakse sageli, et oleks pingelist vastasseisu. Mida rohkem, seda parem poliitikule. Me ju teame, et on poliitikuid, kes lausa naudivad vastasseisu ja avalikkuses halvasti ütlemist. Ma ei ole teadlikult valinud vastandumise teed.

Poliitikas võib vastandumine tuua tähelepanu, aga mitte lahendusi. Kui kulutame kogu energia konfliktile, siis jääb vähem aega ja jõudu sellele, kuidas Eestit päriselt paremaks teha. Mina eelistan ehitada, mitte raisata aega halvasti ütlemisele ja ärapanemisele.

Oluline on ka mõista, et päris muutused ei sünni üleöö. Tihti on ootused, et tulemused tuleksid juba järgmisel kuul. Kui tahame riigis midagi sisuliselt muuta, võtab see aega – sageli kümme aastat või rohkem.

Ka tervishoiusüsteem on nagu suur laev – seda ei pööra hetkega. Vahel on vastutuul, vahel lained, aga kõige tähtsam on hoida kurssi. Praegu tundub, et meie meditsiinis kipub kurss kaduma. Süsteem ei tohi laperdada – inimene peab seda usaldama ja teadma, et abi on olemas, et kedagi ei heideta üle parda. Kõik inimesed on meile vajalikud ja peavad saama abi.

Arst peab ravima iga inimest võrdselt ja lugupidavalt – sõltumata vanusest, soost, nahavärvist, rahvusest, usust, haridustasemest, sissetulekust, sotsiaalsest staatusest või maailmavaatest. Ja sellist tervishoiusüsteemi ma ka soovin ehitada.

Inimene peab tervishoiusüsteemi usaldama. See peab olema kättesaadav ja hea.

Ometi tunneb patsient alalõpmata, et ta on valel ajal ja vales kohas. Ja kogu aeg justkui milleski süüdi ka.

See ongi see, mida ma enne mainisin – tervishoiusüsteem peab põhinema usaldusel ja kättesaadavusel. Sageli räägitakse süsteemist nagu klotsidest: tõstame ühe siia ja teise sinna ning loodame, et läheb paremaks.

Minu jaoks ei ole tervishoid klotsidest ehitatud süsteem, vaid pigem nagu voolav vesi. Kui paneme kuskile ette takistuse – näiteks piirame ligipääsu EMO-sse –, ei kao patsiendid kuhugi, vaid liiguvad lihtsalt mujale. Kui perearstisüsteem on nõrk, ei jää inimesed abita – nad otsivad lahendust erameditsiinist või mujalt. Kui riiklik süsteem ei paku abi, minnakse vahel ka nõia, selgeltnägija või kas või AI juurde. Inimene otsib alati abi.

Süsteem peab olema terviklik. Kui EMO ei ole õige koht, peab olema toimiv alternatiiv, näiteks valvearstisüsteem. See on olemas mitmes riigis, näiteks Inglismaal, kus perearstikeskuste sulgemise järel saab õhtul ja öösel minna valvekeskusesse. See ei ole väga kulukas lahendus, aga annab inimesele kindluse, et ta ei jää üksi.

Meie eesmärk peaks olema luua süsteem, kus patsient tunneb, et ta on oodatud ja tema murega tegeletakse õigel ajal. Kui probleem jääb lahendamata, kasvab see nagu lumepall. Lõpuks jõuab inimene ikka EMOsse – ainult et siis on olukord juba palju tõsisem.

Milliste muredega tulevad inimesed praegu perearsti juurde?

Inimesed tulevad perearsti juurde tegelikult samade muredega nagu 20 aastat tagasi – köha, nohu, vererõhk, seljavalud, kroonilised haigused. Aga süsteem ja patsientide profiil on muutunud.

Kui alustasin, tuldi perearsti juurde ka väga väikeste muredega. Praegu teevad väga suure töö ära pereõed – neil on iseseisev vastuvõtt ja nad nõustavad paljusid igapäevaseid tervisemuresid.

Perearsti juurde jõuavad üha rohkem keerulisemad patsiendid – inimesed, kellel on mitu kroonilist haigust või olnud mitu operatsiooni, infarkt või insult. Nende ravi ei ole enam üks diagnoos ja üks ravim, vaid terviku juhtimine.

Patsientide teadlikkus on erinev. Osa inimesi oskab juba hästi oma tervisega toime tulla, aga teised on segaduses – eriti siis, kui midagi juhtub ootamatult. Näiteks seni terve inimene saab infarkti või insuldi ja tema elu muutub järsku. Siis alustame sisuliselt nullist – räägime läbi, mida ta saab edasi teha, milline on koormus, millised ravimid. Oluline on mõista, et tuleb kohaneda ja eluga edasi minna.

Mida teha, et püsida terve?

Eks need soovitused on üsna universaalsed. Kõigepealt – tunne oma keha. See on kõige olulisem. Kui oled väsinud, siis puhka. Uni, taastumine ja regulaarne söömine on lihtsad asjad, aga neil on väga suur mõju.

Teine oluline asi on see, et inimene õpiks oma tervisega toime tulema. Paljudel on diagnoos ja ravimid ning see võib alguses tunduda hirmutav. Aga see ei tähenda, et elu on läbi. Vastupidi – ravi aitab elu pikendada ja hoida elukvaliteeti.

Kui seisund on kontrolli all, siis tulebki elada: tunda rõõmu, liikuda, teha asju, mis on olulised. Tervis ei ole ainult haiguste puudumine, vaid ka see, et inimene saab oma elu elada nii hästi kui võimalik.

Kas seda tuleb ka ette, et inimesed ei taha võtta ravimeid?

Ikka tuleb ja siin on kõige olulisem selgitamine. Meil ju pole enam paternalistlikku meditsiini, et arst käsib rohtu võtta ja kui patsient seda ei tee, siis arst teda järgmine kord enam vastu ei võta. Meil on ikkagi partnerlus: mina annan infot, et sina elaksid kauem. Inimene võib eksida, aga arst ei saa teda „karistada“ – ma ei kirjuta sulle enam rohtu, sest sa ei võtnud seda. Arsti ülesanne on motiveerida ja aidata mõista, et see on tema enda huvides. Elad kauem ja rõõmsamalt, näed lapselapsi, saad reisima minna. Saad teha seda, mis sulle meeldib. Tee veel ära asjad, mis on tegemata jäänud ja mida oled kogu aeg tahtnud teha.

Ma ise olen ka meditsiinile tänulik. Ma kõnnin üsna rõõmsalt, aga mul on tegelikult mõlemad puusaliigesed ära vahetatud. Viimasest operatsioonist on möödas aasta. See ei tähenda, et elu jääb seisma. Võib-olla joosta ei saa enam nii hästi, aga ennast liigutada, rattaga sõita ja kepikõndi saab ikka teha.

Sageli patsiendid kahtlevad, kas minna operatsioonile. Siis ütlen, et võin olla kogemusnõustaja – see on tõesti öö ja päev. Pärast operatsiooni saad jälle liikuda ja valu kaob. See ongi kõige olulisem – inimene saab oma elu tagasi.

Kas ise ka kõhklesite enne operatsiooni?

Eks ikka, ma olen ju ka tavaline eesti mees, kes tahaks võimalikult hilja operatsioonile minna. Lükkad edasi ja mõtled, et äkki saab kuidagi niisama, küsid kolleegide käest nõu… Ja siis kolleegid ütlesid, et kuule, nüüd on küll kõik, tuleb minna. Siis panin ennast ootejärjekorda ja ootasin – ega arst ei saa ka kiiremini. Tegin operatsiooni ära, siis taastusin.

Te olete aastaid korraldanud meeste tervise konverentse. Kas teil endal on ka mõni pahe või kiusatus, millega peate võitlema?

Eks ikka see, et liiga palju tööd tahaks teha. Nii oli juba pärast ülikooli – mitu last oli kasvatada ja siis ehitasime veel suvilat. Käisime just suvilas ja rääkisin pojale, et näe, see kõik on minu ehitatud, oma kätega. Ehitasime koos Kristeli isaga: hommikul vara alustasime ja õhtul hilja lõpetasime.

Kirjutasin oma doktoritööd kaheksa aastat. Pere läks magama ja mina alustasin kirjutamisega. Praegu ka töötan rohkem, kui peaks.

Saate 20. aprillil 55aastaseks. Kaua teil on plaanis töötada? Perearstidest on suur põud – kas loodate kunagi pensionile ka minna?

Ma ei mõtle, millal lõpetan, vaid pigem kuidas jätkata mõistlikult. Minu põlvkonnal on pensioniiga juba üle 65, nii et tööaega on veel ees. Aga arsti amet ei ole selline, et ühel päeval paned ukse kinni ja ongi kõik.

Pigem näen seda nii, et koormus muutub – vähem vastuvõtte, rohkem juhendamist, kogemuse edasi andmist. See on loomulik areng, mitte järsk lõpp.

Perearstide puudus on päris probleem, aga lahendus ei saa olla see, et arstid töötavad viimase piirini täiskoormusel. Süsteem tuleb teha selliseks, et ka kogenud arst saab panustada, ilma et läbi põleks.

Mulle meeldib ütlus: meest tuntakse siis, kui ta läheb mäest üles ja kui ta tuleb mäest alla. Seda saab vaadata kui elukaarel liikumist. Elu alguses on kõik kerge(m) – jõudu on palju, vastutust vähem. Siis tulevad raskused, valikud ja pingutus – see päris tõus. Õpid, eksid, kohaned ja liigud samm-sammult ülespoole.

Tipus olles on kõige olulisem mitte kaotada mõõdutunnet. Lihtne on arvata, et kõik on sinu teene, aga tegelikult on sinna jõudmine alati paljude inimeste ja juhuste koosmõju. Tippu ei jääda – see on hetk, kus peaks kõige rohkem mõtlema, mida edasi teha ning kuidas teisi hoida ja toetada.

Siis tuleb paratamatult allamäge minek. Mitte tingimata kukkumine, vaid rolli muutus. Vähem kiirust, rohkem kogemust. Just seal paistab inimese tegelik sisu – kas ta hoiab väärikust, oskab lahti lasta ja aitab teistel tõusta. Inimest ei määra mitte see, kui kõrgele ta jõuab, vaid see, kuidas ta liigub nii üles kui alla.