Sotsiaalministeerium ütleb, et Eesti tervishoid on heal tasemel ja kvaliteeti saab veel parandada. See kõlab hästi. Rahustavalt isegi.

Aga kui vaadata süsteemi seestpoolt – nii arsti kui patsiendi pilguga –, siis tekib paratamatult küsimus: mille põhjal me seda “head taset” üldse hindame?

Kui patsiendid annavad hindeks 5,8 kümnest, siis see ei ole ju hea. See on pigem keskpärane. Ja ausalt öeldes ei ole meil ka ühtset arusaama, kuidas kvaliteeti mõõta. Me ei jälgi süsteemselt ravitulemusi ega seda, kas inimene sai abi õigel ajal. Kui me seda ei mõõda, siis mille pealt me üldse ütleme, et kõik on hästi?

Sageli öeldakse, et ravi ise on kvaliteetne. Tõenäoliselt ongi – kui inimene lõpuks arsti juurde jõuab. Aga küsimus on selles “kui”-s.

Kui sa ootad kuid.
Kui sulle öeldakse, et aegu ei ole.
Kui lõpuks lähed EMOsse, sest muud varianti lihtsalt ei ole.

Siis ei saa rääkida heast süsteemist. Kättesaadavus ei ole mugavus – see on osa kvaliteedist.

Teine probleem on vastutus. Perearst teeb oma osa, eriarst oma, haigla oma. Aga kui patsiendi teekond kuskil katki läheb, siis kes vastutab? Tegelikult mitte keegi.

Ja nii tekibki olukord, kus patsient peab ise süsteemis navigeerima – helistama, ootama, uuesti selgitama. Vahel tehakse samu uuringuid uuesti, sest info ei liigu. See ei ole patsiendikeskne tervishoid.

Räägitakse ka sellest, et kuni 10–15% rahast võib minna raisku – dubleerimise, viivituste ja vigade tõttu. Aga kas me teame täpselt, kus see raha kaob? Kui ei tea, siis me ei juhi süsteemi, vaid lihtsalt rahastame seda.

Lahendusena pakutakse kvaliteedikeskust ja strateegiat. Idee iseenesest ei ole halb. Aga küsimus on, kas see muudab midagi patsiendi jaoks.

Meil ei ole puudu struktuuridest. Meil on puudu selgusest.

Mis on kvaliteet?
Kuidas me seda mõõdame?
Kes vastutab, kui see ei ole piisav?

Kui neile küsimustele ei vasta, siis ei muuda ükski uus keskus tegelikult midagi.

Võib-olla on lahendus isegi lihtsam, kui me arvame. Tuleb mõõta seda, mis päriselt loeb – ravitulemusi, ooteaegu, patsiendi teekonda. Raha peaks rohkem sõltuma tulemusest, mitte ainult teenuste mahust. Esmatasand peab olema tugev ja võimeline raviteekonda juhtima.

Eesti tervishoid ei ole halb. Aga see ei ole ka nii hea, nagu me endale vahel ütleme.

Ja võib-olla ongi kõige olulisem samm see, et me julgeksime seda ausalt tunnistada.

Sest ilma ausa diagnoosita ei saa ka ravi alustada.

–
Päisefoto: Freepik. Pilt on illustratiivne.