Viimastel aastatel on vaimse tervise abi korraldamisel hakatud üha enam toetuma e-konsultatsioonidele. Idee on arusaadav: psühhiaatreid on vähe, vajadus on suur ning kuidagi tuleb järjekordi ohjata. Paraku ei tähenda see, et ainult e-konsultatsioonile rajatud ligipääs psühhiaatrile oleks hea või õiglane lahendus.
Psühhiaatria ei ole eriala, kus probleeme saab usaldusväärselt hinnata pelgalt kirjaliku kokkuvõtte põhjal. Vaimse tervise häired ei avaldu ainult sümptomite loeteluna – oluline on inimese kõneviis, emotsioonid, pausid, kehakeel ja kontakt. Need nüansid kaovad e-konsultatsioonis paratamatult ära. Tulemuseks on risk, et osa inimesi jääb aladiagnoosituks või saavad vale hinnangu.
Teiseks nihutab selline süsteem vastutuse perearstile. Perearst peab otsustama, kelle mure on „piisavalt tõsine“, et üldse edasi jõuda. See ei ole ei õiglane ega professionaalselt korrektne. Perearst ei ole psühhiaater ning 15–20-minutilise vastuvõtu jooksul ei ole võimalik teha süvitsi vaimse tervise hindamist. Samas jääb juriidiline ja moraalne vastutus sageli just perearstile.
Kõige suurem probleem on aga see, et kõige haavatavamad patsiendid jäävad ukse taha. Depressioonis inimene ei jaksa end pikalt ja struktureeritult kirjeldada. Ärev inimene ei suuda oma mõtteid kokku võtta. Lapsed, eakad ja digivõimekuselt nõrgemad inimesed võivad üldse abi otsimata jätta. Paradoksaalselt saavad paremini süsteemis hakkama need, kes oskavad oma muret „hästi sõnastada“, mitte need, kes abi kõige rohkem vajavad.
Sageli ei lühenda e-konsultatsioon ka tegelikku ooteaega. Paberil on justkui konsultatsioon toimunud, kuid praktikas jääb patsient vastuseta: soovitatakse jälgimist, esmatasandi ravi või „vajadusel uuesti pöördumist“. Inimene ei jõua siiski psühhiaatri vastuvõtule ning abi viibib edasi.
Eriti ohtlik on see laste ja noorte puhul. Lapse vaimne tervis ei ole vormitäide – see eeldab aega, meeskonnatööd ja varajast sekkumist. Kui ligipääs spetsialistile lükkub kuude või isegi aastate võrra edasi, maksame selle eest hiljem palju kõrgemat hinda – nii inimlikult kui ka majanduslikult.
Lõpuks loob ainult e-konsultatsioonile rajatud süsteem näilise tõhususe. Statistika paraneb, kuid tegelik ligipääs abile mitte. Samal ajal kasvab erasektori roll ning abi muutub järjest enam rahakotipõhiseks. See süvendab ebavõrdsust ja ei ole kooskõlas solidaarsel ravikindlustusel põhineva tervishoiusüsteemi põhimõtetega.
Mõistlikum lahendus oleks kombineeritud lähenemine: avatud esmased vastuvõtud psühhiaatrile, vaimse tervise õdede ja kliiniliste psühholoogide suurem roll ning selged, läbipaistvad kriteeriumid, mitte üksnes kirjalik triaaž. Perearst peab olema patsiendi toetaja ja suunaja, mitte väravavaht spetsialisti ja abi vahel.
Vaimne tervis ei ole koht, kus otsida kõige odavamat või administratiivselt mugavamat lahendust. Siin on hind alati inimlik – ja see on liiga kõrge, et seda peita e-konsultatsiooni vormi taha.