Tervisekassa 2026. aasta eelarve seletuskiri ei püüa enam kedagi rahustada suurte lubadustega. Vastupidi – üsna otse öeldakse, et tervishoiuteenuste kättesaadavus tuleb hoida vähemalt senisel tasemel ja seda olemasolevate rahaliste vahendite piires. See on märgiline muutus. Enam ei liiguta selles suunas, kuidas minna paremaks, vaid, kuidas mitte muutuda halvemaks.
Kui vaadata eelarveridu, saab kiiresti selgeks, mida see praktikas tähendab. Perearstiabi, eriarstiabi ja õendusabi kasvavad 2026. aastal nominaalselt null või paari protsendi piires. See ei kata inflatsiooni ega palgakasvu, rääkimata vananevat rahvastikku ja kasvavat ravivajadust. „Teenuste säilitamine“ tähendab sisuliselt seisu külmutamist. Kogu süsteemi ligikaudu kolmeprotsendiline kasv saavutatakse suuresti reservide arvelt, sealhulgas ka tervishoiutöötajate palgakomponendi katteks. See ei ole kulupõhine püsirahastus, vaid ajutine tasakaalustamine.
Eelarve diagnoosib õigesti esmatasandi suurima probleemi: tööjõukriisi. Tunnistatakse, et kümne aasta jooksul lahkub süsteemist ligi pool praegu töötavatest perearstidest ja senine töökorraldus ei ole jätkusuutlik. Lahendusena pakutakse tervisekeskuste tugevdamist, üksikpraksiste võrgustamist, tööjaotuse muutmist, digilahendusi ja rangemaid kvaliteedinõudeid. Need on sisuliselt mõistlikud sammud. Aga raha juurde ei tule. Perearstiabi eelarve ei kasva, fondid ja kvaliteeditasud vähenevad. Sisuliselt öeldakse, et sama töö tuleb ära teha teistsugusel viisil ja suurema pingega. See on ellujäämisstrateegia, mitte areng.
Eriarstiabi räägib sama keelt. Eesmärk ei ole järjekordi lühendada ega teenuseid laiendada, vaid hoida süsteem töös olemasoleva raha piires. Samal ajal tunnistatakse, et haiglad ise hindavad oma rahastust väiksemana kui on nende tegelik võimekus. Lahenduseks pakutakse hinnamudelite korrigeerimist, teenuste nüüdisajastamist, tsentraliseerimist ja kokkuhoidu. Vaimne tervis ja vähiravi nimetatakse fookuseks, kuid ka siin eeldatakse, et vajalik raha leitakse süsteemi sees ümber tõstes, mitte süsteemi tervikuna tugevdades.
Millist tervishoiusüsteemi suudab Eesti üleval pidada?
See kõik viib lõpuks kõige olulisema küsimuseni, millist tervishoiusüsteemi me tegelikult rahastame – ja millist mitte? Praegu toimiv süsteem püsib koos tänu inimeste pingutusele, mitte tänu piisavale rahastusele. Süsteem, mis suudab vältida kokkuvarisemist, aga ei suuda pakkuda kindlust tulevikuks. Raha liigub sinna, kus probleem on juba suur ja kallis, mitte sinna, kus seda saaks varem ja odavamalt ennetada. See on nii ajalooliselt kujunenud valik.
Kui tahame teistsugust süsteemi, tuleb teha vajalikud strateegilised muudatused.
Esiteks tuleb püsikulud viia püsituludele. Tervishoid ei saa igal aastal elada säästudest – palgad ja ravi peavad olema kaetud päris rahaga, reserv on mõeldud hädaolukorraks.
Teiseks – me oleme juba otsustanud, et perearst on meie tervishoiusüsteemis päriselt priortieet. Kui me tahame, et perearst ja tema meeskond hoiaks ja tegeleks suurema osaga tervisemuredest ning siis ei saa rahastus samal kohal seista. Prioriteet tähendab, et see rahastus peab kasvama kiiremini kui ülejäänud süsteemil.
Kolmandaks tuleb lõpetada illusioon, et kõiki teenuseid saab pakkuda kõikjal, ka seal, kus ei ole võimalik pakkuda kvaliteeti. Teenuste tsentraliseerimine on vältimatu ning sellega koos peab kaasnema regionaalne poliitika – transport, patsienditugi ja reaalselt toimiv ligipääs. Muidu nihkub koormus lihtsalt inimesele endale.
Neljandaks tuleb mõista, et reformid maksavad. Digimuutused, töökorralduse ümbertegemine ja uued kvaliteedinõuded ei sünni tühjalt kohalt. Kui öeldakse „tehke ümber, aga raha juurde ei tule“, siis tähendab see tegelikult vaikset kärbet – rohkem tööd sama raha eest.
Ja lõpuks tuleb ära otsustada, kas oleme nõus sellega, et kellel on rohkem raha, saab kiiremini ja paremat ravi. Kui oleme, siis tuleb seda tunnistada. Kui ei ole, siis peab avalik tervishoid olema nii tugev, et sealt ei lahku arstid, on olemas õed, aparatuur ja häda korral saab abi – õigel ajal ja motiveeritud personalilt.
Lõppkokkuvõttes Tervisekassa 2026. aasta eelarve ei ole halb eelarve. See on hoolikalt juhitud eelarve olukorras, kus raha on ilmselgelt liiga vähe.
Patsiendi jaoks ei tähenda need valikud lihtsalt abstraktseid eelarveridu. Need tähendavad seda, et kas arsti juurde saab siis, kui mure tekib või alles siis, kui järjekord lõpuks kätte jõuab. Kas perearstil ja tema meeskonnal on ka reaalselt aega kuulata, süveneda ja selgitada. Kas ravi on võimalik saada kodu lähedalt või tuleb abi otsida oma raha eest ja teisest linnast.
Inimese jaoks on oluline kindlus – teadmine, et abi ei sõltu juhusest, rahakotist või sellest, kui väsinud süsteem parasjagu on.
Riigi jaoks on tervishoius kõige olulisem, et süsteem oleks jätkusuutlik ja etteennustatav ega vajaks igal aastal erakorralist „päästmist“ reservide arvelt. Raha peab katma püsikulusid ning rahastamine peab olema prognoositav ka mitme aasta vaates. Samal ajal peab tervishoid olema kulutõhus – abi tuleb anda õigel ajal ja õigetele inimestele, vältides dubleerimist ja suunates kallid teenused sinna, kus neist on kõige rohkem kasu.
Arstide jaoks on kõige olulisem aeg patsiendi jaoks, mõistlik töökoormus ja usaldus oma professionaalsete otsuste vastu. Töö ei saa põhineda pideval ülekoormusel ning tasustamine peab olema õiglane ja stabiilne, mitte sõltuma ajutistest lahendustest.
Tervis on iga inimese isiklik, aga toimiv tervishoiusüsteem algab tehtud valikutest.
Eero Merilind
17.01.2026