Tervisekassa on defitsiidis, aga riigi monopol panustab erapoliisidesse.
Eesti Energia plaanib kulutada 1,6 miljonit eurot töötajate ja perede eraravikindlustusele. Lisaeraravikindlustuse pooldajad ütlevad, et kiiremini arsti juurde pääsev töötaja on ettevõttele kasulik – iga kaotatud tööpäev maksab ning ettevõte või inimene ise võib investeerida tervisesse. See on arusaadav, kui jutt käib erasektorist, kus hüved ja riskid jäävad firma enda kanda.
Riigiettevõte on aga teises olukorras. Ta ei tegutse vabas konkurentsis, vaid monopoolses ja reguleeritud keskkonnas. Tema kulud kaetakse lõpuks kõigi inimeste arvetest. Riigiettevõte ei riski oma rahaga. Kaotused maksab kinni maksumaksja. Seetõttu on mul keeruline põhjendada, miks maksumaksja rahaga tegutsev riigiettevõte peaks solidaarsele ravikindlustusele lisaks soetama eraravikindlustuse.
Kujutame ette alternatiivi: kui Eesti Energial on 1,6 miljonit eurot “üle”, siis kui teha väike arvutus , siis selle rahaga võiks vähendada 400 000 pere elektriarvet 4 euro võrra, katta 1300 pere aastase elektriarve, hoida võrgutasusid madalamal või rajada päikesepargi 300–400 majapidamisele. Kas see poleks õiglasem ja läbipaistvam?
Keeruliseks teeb selle teema ka olukord, kus Tervisekassa on sügavas defitsiidis ja tavainimene ootab ravijärjekorras ja siis me loeme, kuidas riigiettevõtte ei usalda riiklikku solidaarset tervishoiusüsteemi, vaid ostab oma töötajatele lisaeraravikindlustuse.
Kui siiski on näha, et riigiettevõttel on ikkagi liiga palju raha üle, siis selle saab seda kasutada Tervisekassa eelarve defitsiidi vähendamiseks. Lihtsa arvutusega võiks 28 riigiettevõtet panustada Tervisekassasse solidaarse süsteemi tugevdamiseks igaüks 6 miljonit eurot – sellest saaksid kasu rohkem inimesed, kes saavad nii õigeaegselt arsti juurde ja oma murele lahenduse.
Eesti Energia juhtum on minu arvates hoopis algus laiemale arutelule: kas me tugevdame ühist solidaarset tervisesüsteemi või jagame hüvesid ainult väljavalitutele.
Ja see diskussioon ei välista, et me jõuame sinna, kuhu ongi vaja jõuda – kas inimene ise (või tema tööandja) võib investeerida oma tervisesse ise, kes vastutab inimese tervise eest, kas erakindlustuspakkuja loeb raha täpsemalt, kui avalik kassa. Ning kuidas jõuda vaba konkurentsini tervishoiuteenuse osutajate vahel, raha liikumisega koos patsiendiga, kvaliteedi ja kättesaadavuse mõõtmise ja sellega kaasneva rahastussüsteemiga.
–
Päisefoto: Freepik. Pilt on illustratiivne.