Kirjutasin Päevalehele: kui me lähimate aastate jooksul tõsiseid muudatusi ei tee, siis võimalused järjest halvenevad ja järjekorrad pikenevad ning omaosalus muutub veelgi suuremaks.
Tervishoiusüsteemi toimimist mõjutavad kolm tegurit: raha hulk ning arstide ja patsientide arv. Erinevad riigid on tervishoiusüsteeme rahastanud erinevalt.
Sageli küsitakse, kas rohkem raha tervishoiusüsteemis annab patsientidele paremad võimalused arstiabi saamiseks. Samas näiteks Ameerika Ühendriikides, mis kulutab ligi 20% SKP-st tervishoiusüsteemile, paistab tervishoiusüsteem välja suure ebavõrdsuse ja priske omaosalusega.
Euroopa Liidu riigid kulutavad keskmiselt 11% SKPst tervishoiusüsteemile. Eestis on see näitaja olnud viimastel aastatel 6 ja 7 protsendi piires. Seega saab öelda, et meil on tervishoiusüsteemis raha vähem.
Kui vaatame Tervisekassa rahastuse prognoosi, siis näeme, et järgnevatel aastatel puudujääk kasvab, ulatudes 4 aasta pärast 250 miljoni euroni. Võrdluseks, Eesti kahe suurema haigla, Tartu Ülikooli kliinikumi ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla eelarve on kokku umbes 200 miljonit. Väga pessimistlike prognoosidega tähendab see, et 4 aasta pärast peame Eestis hakkama saama ilma kahe suurhaigla teenusteta, sest raha ei jätku.
Eesti paistab silma sellega, et meil on Euroopa Liidus kõige suurem katmata ravivajadus, pikad ravijärjekorrad ja suur omaosalus.
Kas meil on piisavalt arste?
Kui inimesed ei pääse riiklikus tervishoiusüsteemis arsti juurde, hakkavad nad abi otsima eratervishoiusüsteemist, kus hinnad on kallimad. Näiteks on vaimse tervise spetsialistide puudus ning suur ärevuse ja depressiooni sümptomite olemasolu ühiskonnas tõstnud erapsühhiaatrite vastuvõtuhinnad kuni 200 euroni.
Samal ajal kui Tervisekassa maksab riiklikus süsteemis visiidi eest 35,81 eurot. See omakorda viib olukorrani, kus arstid ja vaimse tervise spetsialistid hakkavad lahkuma riiklikust tervishoiusüsteemist ja pakkuma oma teenuseid eratervishoiusüsteemi kaudu. Mida vähem on arste riiklikus tervishoiusüsteemis, seda pikemaks muutuvad siin järjekorrad.
Mida vähem on arste riiklikus tervishoiusüsteemis, seda pikemaks muutuvad siin järjekorrad.
Inimesed, kes ei jõua pikka järjekorda ära oodata või kelle tervisemure vajab kiiremat lahendamist, pöörduvadki eratervishoiusüsteemi poole. Kusjuures inimesed sageli ei tea, et kui kord juba oled pöördunud eratervishoiusüsteemi, siis kõik edasised uuringud, analüüsid ja operatsioonid tuleb endal tasuda.
Konkurentsist tervishoiusüsteemis
Palju on räägitud ebavõrdsest konkurentsist tervishoiusüsteemis. Riiklikud haiglad saavad samades ruumides ja samade arstidega pakkuda täiendavaid tasulisi teenuseid. Samal ajal, kui eratervishoiuasutused peavad ehitama ise hooned, ostma sisseseade ja palkama arstid.
Sageli ei ole eratervishoiuasutustel ka Tervisekassa lepingut, mistõttu saavadki nad pakkuda ainult tasulisi teenuseid. Kui jälgida ausa konkurentsi reegleid, siis tuleb leida lahendus, et inimene saaks pöörduda arsti juurde ja Tervisekassa raha liigub temaga kaasa.
Kuidas panna tervishoiusüsteem tööle inimese tervise jaoks?
Pakun välja 3 lahendust.
Esiteks peame kokku leppima arsti juurde pääsemise kriteeriumid ja kiiruse ehk looma niinimetatud üleriikliku triaaži süsteemi, mis hindab ära inimese arstiabi vajaduse kiiruse ja leiab talle võimalikult kiire ja parima lahenduse. See muidugi tähendab infotehnoloogiliste süsteemide arendamist ja miks mitte ka tehisintellekti rakendamist patsiendi käsitlusse.
Teiseks on vajalik leida lisaraha tervishoiusüsteemile, kas näiteks töötaja või tööandja lisakindlustuse, riigipoolse panuse suurendamise või siis tervishoiusüsteemi koostöötamise põhimõtete muutmisel.
Kolmandaks on vajalik teha tervishoiusüsteemi restart (Saksamaa juba alustas sellega). Vananeva rahavastiku ja multimorbiidset (mitu erinevat haigust ühel inimesel) tervishoiusüsteemi on vaja muuta ühelt poolt haiguste ennetamise ja teiselt poolt krooniliste haiguste parema kontrolli suunas.
Maailmas on seda lahendatud integreeritud ravipiirkondade loomisega. Tervishoiusüsteemi ja sotsiaalsüsteemi koostöös leitakse lahendused, kuidas perearstisüsteemis oleks võimalik inimesi täiendavalt vastu võtta, kuidas muuta eriarstiabi süsteemis ootejärjekorrad lühemaks ning korraldada haiglajärgne ravi nii, et inimene taastuks võimalikult kiiresti ja saaks naasta tööle.
Kokkuvõttes võib öelda, et praegu on tervishoiusüsteem veel hea. On võimalik saada abi (kohati küll ise makstes, aga siiski), aga kui me lähimate aastate jooksul tõsiseid muudatusi ei tee, siis võimalused järjest halvenevad ja järjekorrad pikenevad ning omaosalus muutub veelgi suuremaks.
Artiklit saab lugeda Eesti Päevalehes SIIN.