Minu ema Imbi Merilind meenutab oma pere küüditamist Siberisse

Küüditamine puudutab ühel või teisel viisil paljusid Eesti peresid. Ja üks neist on ka minu perekond – minu ema pere viidi Siberisse nagu tuhanded teisedki: titeeas ema, lapseeas onud-tädid ning vanaema. Vanaisa saadeti vangilaagrisse, kus ta ka suri …

Minu ema Imbi Merilind, neiupõlvenimega Sivonen, ise ei mäleta küüditamist, kuid tal on meeles, mida tema ema sellest rääkis. On mälestused ka lapsepõlvest Siberis. Palusin oma sõbral minu ema loo kirja panna. Siin see on.

MINU EMA
Minu ema Imbi on sündinud Ingerimaa 1941. aastal, ingerisoomlaste peres. Sõjaasta varakevadel. Tal oli viis vanemat õde-venda, kes kõik ka küüditamise üle elasid. Tänaseks on Imbi neist siiski ainus, kes küüditamisest rääkida saab.

„Me polnud rikkad, aga kaugeltki ka mitte vaesed,“ osutab ema Imbi pildile, kus on tema ema Susanna ja isa Johani Sivunen ning kolm vanemat õde-venda. Nooremad lapsed ja ka ema Imbi polnud selle foto tegemise ajal veel sündinud. Imbi on selle pere pesamuna. Pilte sellest ajast on vähe, enamik läks küüditamise käigus kaotsi. See foto on tehtud ilmselt enne, kui Venemaa pärast Talvesõda 1940. aastal idapoolse Soome ehk Ingerimaa okupeeris. Talvesõja järel oli Soome nimelt sunnitud loovutama 13% oma territooriumist Venemaale.

Õnnetuseks läks vägisi loodud riigipiir peaaegu Imbi kodumaja tagant … „Vend ja mina sündisime seega Venemaal,“ nendib Imbi. „Meil oli aga ilus kahekordne maja, isa käis tööl, ema oli kodune.“

Selle foto tegemise ajal polnud Imbi veel sündinud. Pildil tema vanemad Susanna ja Johani ninh kolm vanemat õde-venda. Foto: Erakogu

Selle foto tegemise ajal polnud Imbi veel sündinud. Pildil tema vanemad Susanna ja Johani ning kolm vanemat õde-venda. Foto: Erakogu

„Sõja eest pakku“

1941. aastal, kui Saksamaa ründas Venemaad, kuulus ka Imbi pere küüditamisele. Ema Imbi rõhutab, et tema seda ei mäleta ja saab rääkida ainult asju, mida tema ema Susanna kunagi rääkis.

„Venelased väitsid, et viivad meid „sõja eest pakku“,“ meenutab ema Imbi. „Isa pandi kinni. On huvitav, et meie kõrval elasid eestlased – Müllerid. Nende isa viidi ka ära. Venelastest naabreid aga ei puututud. Meid ja eestlastest naabrid viidi aga Siberisse.“ Vanimad õed-vennad olid toona 16-17, noorim oli Imbi ise, alles sülelaps. Ema Imbi sõnul viidi ära kõik, kes rääkisid teist keelt. Nagu nemad. Ja nagu nende naabrid eestlased.

Olgu öeldud, et ingerisoomlasi hakati küüditama, ja nende rahvuskultuuri hävitama, Nõukogude aladel juba ammu enne sõda. Nagu venelastel kombeks oli – ikka küüditati või tapeti eelkõige jõukamaid ja haritumaid ingerlasi, allesjäänutel keelati soome keele rääkimine, suleti kirikuid jne. Talvel 1941-1942 küüditati „sõja eest“ ära erinevatel andmetel 10 000* kuni 27 000** ingerisoomlast. Ning tapeti tuhandeid, nagu juhtus ka ema Imbi isaga. Tema surigi vangilaagris. Paljud, kel koju jääda õnnestus, liikusid aga sõja eest ära, muu hulgas just Eestisse.

Endine kodutalu sai venelastele

„Ema rääkis, et vagunid, millega neid „sõja eest pakku“ viidi, olid puupüsti täis, et istuda ka polnud kohta. Kes suri, see visati rööbaste kõrvale.“ Rong viis pere pärapõrgusse, kaugele Siberisse, Krasnojarski kraisse, Manski rajooni.

Imbi mõte hüppab mälestustega aastakümneid edasi, kui ta leiab karbist kulunud foto oma vanematekodust. Mustvalgel kortsus pildil on lagunenud hoone, mille kunagist ilu ja elu võib siiski aimata. Pildilt vastu vaatav olustik räägib enda eest …

“Ema käis enne surma oma kodu vaatamas,“ räägib Imbi ja pühib silmist pisaraid. „Iga kord, kui ema hiljem pilti vaatas, hakkas nutma.“

Kuigi ema Imbi ise ei mäleta küüditamist, mäletab ta Siberiaegadest tühja kõhu tunnet. „Ma ei teadnud toona, mida tähendab sõna “nälg”, aga mäletan pidevat tühja kõhtu,“ meenutab Imbi ja lisab, et karulauk ja seened olid need, mis neid seal päästsid. Sest ema Susanna teadis, mida metsast lauale tuua kõlbab. „Karulauk ja seened,“ kordab Imbi.

Ma ei teadnud toona, mida tähendab sõna “nälg”, aga mäletan pidevat tühja kõhtu.

Kui sõda lõppes püüdis nende ema ikka koju tagasi minna, aga see ei õnnestunud. „Kolm korda üritas, aga ei saanud. Ikka koju, koju, koju …“ räägib ema Imbi. „Ole tasa, ole tasa!“ Nii ütles tema ema Susanna pidevalt, et laps kellegi kuuldes ei ütleks miskit, mis ema plaanid reedaks.

Lõpuks suutis ema siiski Eestisse tulla, koos kõikide oma lastega. „Ma ei tea, mis kombel, ema ei rääkinud.“ Neil oli õnne, et kõik lapsed ja ema seal Siberis ellu jäid. On ju teada, et küüditatud naistest, vanuritest ja lastest suri iga teine … Ema Imbi kordab: „Karulauk ja seened meid päästsid.“

Ilmselt oli ka karulauk ja ehk muudki ravimtaimed need, mis Imbi endagi elus hoidsid. „Ma olin seal nii haige … Mäletan, et ema istus mu voodi serval,“ räägib Imbi pisarad voolamas, „ja palus jumalat, et see mind ära võtaks … Ma olin hiljem nii pahane, et kuidas ema nii ütles … Nüüd saan aru,“ jääb Imbi mõttesse.

Ema istus mu voodi serval ja palus jumalat, et see mind ära võtaks …

„See, kuidas Siberis elati, on imelik. Seal ei osanud keegi mitte midagi teha. Ei õmmelda, kududa.“ Imbi ema pani aga oma tüdrukud kuduma. Raha ju ei olnud, et midagi süüa osta, kuid vahetuskaubaga sai lapsed elus hoitud. „Ja karulauk ja seened. See aitas ellu jääda!“ kordab ema Imbi.

Mis sai aga isa Johanist? Päris tõde pole teada, kuid 1990. aastatel käis üks Imbi õdedest asja uurimas ja nad said venelaste käes teate, et isa suri vangilaagris. „Isa olevat vangis surnud düstroofiasse! Näljutati surnuks!!!“ Ema Imbi lisab, et isa hauakohta nad teada ei saanudki, isa olevat maetud ühishauda.

Pildil on näha se, mis Imbi sünnikodust alles on jäänud. Foto: Erakogu

Pildil on näha see, mis Imbi sünnikodust alles on jäänud. Foto: Erakogu

„Siin on meie kodu, õues räägite eesti keelt“

Koju Ingerimaale Vene võimud neid muidugi ei lubanud ja nii tulid nad Eestisse. „Saime siiski ära, aga koju meid ei lastud. Algul tulime Tallinna, kuid siin meile kohta ei olnud.“ Nii leiti uus kodu Hirla külas, Lääne-Virumaal. „Ja sinna me jäime.“ Mis aastal see täpselt oli, Imbi ei mäleta. „Ma läksin 1949. aastal kooli, ilmselt siis tulime Eestisse 1947. aastal,“ pakub ema Imbi.

Hirla külaelust on tal head mälestused. Ja kogu eluks saadud sõbranna. „Siin oli toona kõik veel nagu Eesti ajal. Siin ei olnud justkui Venemaa. Oli peremees ja tööliste maja, mis siis meile anti,“ räägib Imbi. „Hulluks läks siis, kui kolhoose tegema hakati. Sellest ma rääkida ei taha …“

Siin oli toona kõik veel nagu Eesti ajal. Siin ei olnud justkui Venemaa.

Sel pererahval oli Imbiga samavanune tütar. Temast sai Imbi sõber kogu eluks. „Mind ristiti Simuna küla kirikus, Venemaal seda teha ei saanud ju. Ja perenaine (nagu Imbi teda nimetab) oli mu ristiema.“ Imbi emast ja perenaisest said sõbrad, samuti kogu eluks.

Ema Imbi käes on pilt tema nooruspõlvest. Foto: Erakogu

Ema Imbi käes on pilt tema nooruspõlvest. Foto: Erakogu

„Nii kaua, kui ema elas, tema sõnad olid, et „See siin on meie kodu, kui lähete õue räägite nagu siin räägitakse. Kodus räägime soome keelt.“ Imbi rõhutab, et ta ei saa siiani aru, kuidas siinsed venelased pole eesti keelt selgeks saanud. „Seda peab suurelt ütlema, mida minu ema ütles. Et kodus võib rääkida oma emakeelt, aga riigis, kus elad pead rääkima selle riigi keelt.“  Imbi sõnul oligi neil kodune keel soome keel, kuid eesti keele said nad loetud kuudega selgeks.

Ilus lapsepõlv Hirla külas

Elust Hirla külas on ema Imbil meenutada ainult head. Lapsepõlv oli koos sõbrannaga nagu lapsepõlv talus ikka, tehti igasuguseid krutskeid. „Oi, seal oli pööning, igasuguste põnevate asjadega,“ naerab Imbi. „Ja kord leidsime sealt Eesti lipu! Kui perenaine seda nägi, siis …“ naeratab Imbi säde silmis ja lisab, et siis said nad udida. „Perenaine võttis kõik lapsed platsi ja ütles, et kui te kuskil seda mainite, saate keretäie.“  Lapsed oskasid vait olla. Õnneks.

Ema viimased sõnad olid – ainult mitte lastekodusse!

Ema Imbi lisab, et ilusamat aega, kui see lapsepõlv seal Hirla külas, ta ei mäletagi. Kuni ema surmani. Ema Susanna suri, kui Imbi oli üsna väike. „Ema viimased sõnad olid – ainult mitte lastekodusse!“ See oli ema palve, et väiksemaid lapsi lastekodusse ei antaks. Seesama perenaine võttiski Imbi enda perre ja aitas suureks kasvada.

Imbi imestab veel, et 1949. aasta küüditamist ta ei mäleta, võib-olla oli ta liiga noor, võibolla aga elasid seal siis head inimesed. „Ei olnud seal ümbruses ühtegi koputajat.“  Kui internetist otsida, siis leidub seal aga infot, et Hirla küla rahvale anti eelnevalt teada, et tuleb küüditamine. Ju oskasid paljud selle küla inimesed end siis Vene võimude eest päästa.

Sellised mälestusekatked on siis ema Imbil Siberist ja hilisemast lapsepõlvest Eestis, Lääne-Virumaal. Lugusid oma elust on tal veelgi rääkida: koolipõlvest ja kirjanduse õpetamisest toona, ema varajasest surmast ning muidugi oma lastest ja lastelastest. Needki lood saavad ehk ühel päeval kirja.

Ema Imbi jutu pani kirja Merike

* Inkeri.fi

*Inkeri.ee

Simuna kool 1950. aastate alguses. Foto: Erakogu

Simuna kool 1950. aastate alguses. Foto: Erakogu