Valimiste künnisel olen endiselt mures meie tervishoiu hetkeseisu ja muidugi ka oma patsientide pärast. Uutel riigikogulastel seisab ees suur töö – tuleb teha otsuseid ning mõelda, kuidas meie inimesed oleksid tervemad ning saaksid õigeaegselt asjakohast ravi ja arstiabi. Ning kuidas kõige selle juures püsiksid terved ja motiveerituna ka kõik tervishoiuala töötajad: arstid, õed, hooldajad.
Seetõttu esitan ma uuele parlamendi koosseisule küsimused ja annan nõu, mida tuleb tõsiselt arutada ning millistele probleemidele on KOHE vaja leida jätkusuutlikud lahendused.
Kas praegune tervisekindlustuse süsteem on õiglane ja tagab parima kättesaadava ravi kõikidele?
Mina väidan, et meie tervisekindlustuse süsteem EI OLE õiglane. Miks? Juhul, kui inimene kasutab avalikku teenust, siis peab tema eest laekuma ravikindlustuse eelarvesse ka raha: töötav inimene peab ise maksma; pensionäri ja lapse ning puuetega inimeste eest peab tasuma riik; töötute eest töötukassa; teiste eest kohalikud omavalitsused, välimaalaste eest nt eraravikindlustus.
Mina väidan, et meie tervisekindlustuse süsteem EI OLE õiglane.
Miks on 11 000 inimest raviootejärjekorras?
Praegune olukord on minu meelest imelik. Haigekassal on koos reservide ja jaotamata tulemiga ligi 200 miljonit eurot, mida ei kasutata inimeste ravimiseks – need miljonid seisavad riigieelarves selle tasakaalustamiseks. Koroonaepideemia on lõppenud ning 20-30 miljonit võiks kohe kasutusele võtta, et vähendada ravijärjekordi. Eesti on katmata ravivajaduse osas Euroopas kõige halvemal kohal (Eestis 16,4%; EL 1,8% – 2018. a andmed).
Kas patsientide omaosalus on kõrge või madal?
Patsiendi omaosalus on paljude arvates kõrge. Üks mu hea kolleeg märkis, et meil on kõrge omaosalus just tasulise hambaravi ning ka hooldusravi tõttu. Lisaks siis haiglaravi voodipäevade tasu + siis olukord, kus linnast väljas elavatele inimestele lisandub arstiabi saamiseks ka kütusekulu. Tean, et nii mõnigi maainimene on loobunud ettenähtud füsioteraapiast, sest suurlinna sõit on muutunud väga kalliks.
Omaosaluse summa kasvamises muu hulgas „süüdi“ hambaimplantaadid. Nii mõnigi minu patsient on kurtnud, et valida on hambutu suu või kodu pantimise vahel. Tõsi, kui inimesel üleliigset raha ikka ei ole, siis ei saa ka hambaid korda, implantaatidest ma üldse ei räägigi. Seega leian, et ka hambaravile peab olema võimalik teha kindlustuskaitset – just selle boonusega, et kui käid regulaarselt kontrollis, siis saad augu korral (riigilt) soodustust.
Ka hambaravile peab olema võimalik teha kindlustuskaitset
Siin küsingi,
kas korrektse tervisekäitumise eest (nt jälgib inimene talle individuaalselt koostatud terviseplaani) saab inimesele anda soodustusi?
Ise arvan, et jah, võiks anda. Kui inimene jälgib arsti poolt antud soovitusi, nt kui inimene käib regulaarselt hambaarstil, osaleb sõeluuringutel ning tegeleb sellega, et oma kehakaalu korda saada, siis peaks olema võimalik teda tervishoiusüsteemis „premeerida“. Ma ei poolda karistamist, aga analoogia on auto eest hoolitsemisega – kui tervis/mootor on korras, siis saab teenuse osutajate juures „boonust“.
Kuidas vähendada ravijärjekordi?
Paljud ei saa sageli aru, et kui meil on lisaks kohustuslikule ravikindlustusele ka lisakindlustuse võimalus (nt tööandja kindlustus või isiklik tervisekonto), siis tekib kiiremat ravi vajajatel võimalus saada abi ka kiiremini – ta liigub esimesest reast teise ritta, esimesest reast ÄRA, ning esimene rida saab samuti siis kiiremini liikuma ja terviseabi.
Kas kõrgema terviseriskiga inimeste eest peaks ravikindlustusse maksma rohkem või jätkame solidaarse ravikindlustusega?
Mina lisakindlustuse korral terviseriski hindamist vajalikuks ei pea. See on põhimõtteline erinevus – tööandja kindlustus ei hinda ju praegugi terviseriske, sellest ei sõltu kuumakse, kuid see annab siiski aastas 400 euro eest lisavõimalusi arstiabi saamiseks.
Kas tervishoiusüsteemis on kohta vabale turule ja nii, et raha liiguks koos patsiendiga?
Dr Merilind – Lahendamist ja vastuseid vajavad küsimused uuele parlamendile
Pidamata on arutelu, kas me saame riigi raha eest kõike ja kõigile või tuleb teha valikuid, ja kui, siis missuguseid. Vastust vajab ka küsimus, kas inimene tohib oma raha enda ja oma pereliikmete tervise heaks kasutada – kas riik (loe: haigekassa) maksab selle talle tagasi või mitte.
Näide elust enesest. Inimene vajas teatud põlveoppi, näidustus oli olemas, kuid … Seda operatsiooni tegi toona ainult erakliinikus tegutsev ortopeed, kel sel hetkel haigekassa lepingumahtu ei olnud. Patsient (kirjutan sellest tema loal) esitas päringu ka haigekassale, paludes siiski selle operatsiooni rahastamist. Operatsioonita jäämine tähendanuks jätkuvat tugevat valu ja kõike, mis sellega kaasneb. Lõpuks maksis patsient ise operatsiooni eest – müüs metsa maha ja sai liikuma. Kui ravikindlustusraha oleks seotud inimesega, siis selliseid häbiväärseid asju ei toimuks.
Kust peaks raha ära võtma, et meditsiinile juurde anda?
See on küsimus, millega vastatakse pea iga kord, kui tervishoiu alarahastamisest juttu tuleb. Leian, et küsimus tuleb esitada hoopis nii –
kas Eesti rahva tervis on meie riigile oluline ja millal me suurendame investeeringuid rahva tervisesse?
Mis on riigi ülesanne? Tsiteerin siin president Alar Karise äsjast Vabariigi sünnipäeval peetud kõne:
„… tagada aus konkurents ja võrdsed võimalused kõigile turuosalistele.“
Selle poole ongi vaja liikuda.
Kas tervisesüsteem vajab reformi?
Kahtlemata! Otsustada tuleb KOHE!
Selleks tuleb:
-
Rakendada haiglavõrgu arengukava 2040;
-
Tugevdada esmatasandit – tugevad tervisekeskused ja motiveeriv rahastamine + suhtumine „Iga inimene on tähtis!“;
-
Inimestele isiklik tervisejälgimise plaan ja digilahendused, et Eesti tervishoiusüsteem oleks parem;
-
Investeeringuid rahva tervisesse tuleb suurendada ja haigekassa reservid ei peaks tasakaalustama riigieelarve miinust!