Eestis räägitakse vaimsest tervisest rohkem kui kunagi varem. Ärevus, masendus ja läbipõlemine on saanud tavaliseks nii koolides, töökohtadel kui ka peredes. Sageli küsitakse, kas inimesed ongi nüüd järsku “rohkem katki” või on asi selles, et muredest julgetakse lihtsalt vabamalt rääkida. Tõde on ilmselt kusagil vahepeal. Kahjuks on Eestis aga ka üks oluline lisapõhjus, millest räägitakse harvem: abi jõuab sageli inimeseni liiga hilja ja liiga keerulist teed pidi.
Vaimse tervise probleemide sagenemine ei ole Eesti eripära. Sama näevad teisedki Euroopa riigid. Inimesi mõjutab sotsiaalne ja majanduslik ebakindlus, pidev töö- ja õpistress, katkenud või puudulikud inimsuhted ning pandeemia järelmõjud. Positiivne on see, et vaimsest tervisest räägitakse rohkem ja häbi on väiksem. Negatiivne on aga see, et meie tervishoiusüsteem ei ole selleks muutuseks valmis. Me reageerime peamiselt siis, kui inimene on juba kriisis, läbipõlenud või enesetapu äärel, aga mitte siis, kui abi oleks veel lihtne ja tulemuslik.
Täna on vaimse tervise abi korraldatud nii, et pilk liigub kiiresti psühhiaatri poole. Justkui oleks see ainus uks. Kui nõudlus kasvab ja spetsialiste napib, tekivad paratamatult pikad järjekorrad. Laste ja noorte puhul tähendab see kaotatud aega, mille jooksul probleem aina süveneb. Täiskasvanute puhul tähendab see töövõime vähenemist, korduvaid kriise ja lõpuks suuremat kulu nii inimesele kui ka riigile. See ei ole arstide ega patsientide süü – see on süsteemi ülesehituse viga.
Toimiv vaimse tervise abi ei alga haiglast. See algab kodust, koolist, kogukonnast ja alles siis perearsti juurest. Seal, kus probleemid tekivad ja kus neid oleks võimalik varakult märgata. Selleks on vaja inimesi, mitte plakateid ega kampaaniaid. Eesti mõistes tähendakb see esmatasandil ligikaudu 130 vaimse tervise õe lisandumist, et perearstidel oleks tugi hindamiseks, jälgimiseks ja raviplaani hoidmiseks. Lisaks oleks vaja umbes 300 madala lävendi spetsialisti – psühholooge, nõustajaid ja terapeute –, kes tegeleksid ärevuse, meeleoluhäirete ja kohanemisraskustega enne, kui neist saavad rasked haigusjuhud.
Ka perearsti meeskonnad ise vajavad tugevdamist. Kui igas nimistus oleks üks lisainimene, kelle töö keskendub ainult vaimsele tervisele, muutuks abi kättesaadavus oluliselt. Alles seejärel on mõistlik rääkida psühhiaatrite rollist. Neid oleks vaja juurde hinnanguliselt 30–40, kuid eeldusel, et nad saavad keskenduda tõesti rasketele juhtudele, mitte lahendada seda, mida oleks saanud varem ja lihtsamalt ära hoida.
Kui need vajadused panna rahasse, ei ole pilt sugugi ulmeline. Sellise süsteemi ülalpidamine maksaks suurusjärgus 60–70 miljonit eurot aastas. See on märkimisväärne summa, kuid Eesti riigieelarve kontekstis mitte midagi enneolematut. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas raha on olemas, vaid selles, milliseid valikuid me teeme.
Ainuüksi alkoholi- ja tubakaaktsiisist laekub riigieelarvesse igal aastal üle 500 miljoni euro. Kui sellest suunata ligikaudu seitsmendik vaimse tervise ennetusse ja abi kättesaadavusse, oleks vajalik rahastus kaetud. See ei oleks karistus ega keelupoliitika, vaid lihtne ja loogiline seos: osa tulust, mis tuleb toodetelt, mis suurendavad vaimse tervise riske, panustab nende riskide vähendamisse.
Praegu maksame vaimse tervise probleemide eest teistmoodi. Me maksame seda töövõimetuspäevade, haiglaravi, katkiste kooliteede ja perede lagunemise kaudu. See on kallim tee kui varajane abi ning ka inimlikult palju raskem. Ennetus ja astmeline ravikorraldus ei ole pehme idealistlik mõte, vaid kainelt kaalutud majanduslik otsus.
Vaimse tervise kriisi ei lahenda ükski kampaania ega järjekordne projekt, mis lõpeb koos rahastusega. Lahendus on teada, välja arvutatav ja tehtav. Püsikuludele saab leida püsirahastuse. Eesmärk on lihtne: et vaimse tervise mured saaksid lahendatud sama loomulikult ja õigeaegselt nagu kehalise tervise mured.