Artikkel ilmus ERR arvamusportaalis 17.04.2025
Tervishoiutöötajate pädevuse hindamine peab muutuma sisuliseks osaks meie tervishoiusüsteemist.
Tervishoius usaldame oma elu ja tervise spetsialistide kätte. See usaldus eeldab vaikimisi, et arst, õde või ämmaemand, kellega kohtume, on pädev – mitte ainult diplomi saamise hetkel, vaid kogu oma töötamise ajal. Kahjuks näitab Riigikontrolli värske ülevaade*, et see eeldus ei pruugi Eestis alati kehtida.
Süsteem, mis ei toimi
Tervishoiutöötajate pädevushindamine on Eestis vabatahtlik ja seda korraldavad kutse- ja erialaühendused oma äranägemise järgi. Seetõttu on hindamises osalemine marginaalne: 2024. aasta alguse seisuga oli kehtiv pädevustõend vaid 23 protsendil töötavatest arstidest, 62 protsendil hambaarstidest ning alla kümnel protsendil õdedest ja ämmaemandatest. Paljud tervishoiutöötajad kindlasti täiendavad end, kuid patsientidel, tööandjatel ega riigil ei ole tõenduspõhist kindlust selle kohta, millises mahus ja kvaliteedis seda tehakse. Veelgi enam – mitmetel arstlikel erialadel polegi võimalik pädevushindamist üldse läbida, sest selle olemasolu sõltub erialaühenduse võimekusest ja huvist.
Kriteeriumid, mis pole võrreldavad
Seal, kus pädevushindamine toimub, ei ole see alati sisuliselt usaldusväärne ega võrreldav. Eriala- ja kutseühendused kasutavad väga erinevaid kriteeriume – alates koolitustundidest kuni juhendamise, teadustöö või praktilise töö hindamiseni. Mõnes valdkonnas on rõhuasetus arusaadavalt praktilisel tööl, näiteks kirurgias, kuid isegi ühendused ise näevad vajadust kriteeriumide suuremaks ühtlustamiseks.
Murettekitav on ka asjaolu, et pädevustõendi puudumine ei takista tervishoius töötamist. Kui Terviseametil tekib kahtlus, et medtöötaja ei ole teenuse osutamiseks piisavalt pädev, on tema käsutuses vaid piiratud võimalused – tõendist keeldumine või tööandja teavitamine, aga seni on olnud puudu võimekusest selliste juhtumite sisuliseks käsitlemiseks.
Koolitus, mis ei jõua kõigini
Tervishoiuteenuse osutajatel lasub seadusest tulenev kohustus tagada töötajatele aastas vähemalt 60 tundi täienduskoolitust. Paraku ei saa kõik töötajad sellest osa. Takistused on teada – asendajate nappus, koolituste kehv kättesaadavus väiksemates keskustes ja piiratud rahastus, mis ei kata kogu koolitusvajadust.
Veelgi problemaatilisem on see, et keegi ei tea täpselt, kui paljud tervishoiutöötajad jäävad koolitusest ilma – ja keegi ei kontrolli, kas see oluline arenguosa üldse täitub.
Vabatahtlikkusest ei piisa
Pädevushindamise kohustuslikkuse üle on arutatud aastaid. Riigikontrolli küsitlusele vastanud ühendustest 73 protsenti toetavad selle kohustuslikuks muutmist – eeldusel, et riik pakub süsteemi arendamiseks rahalist ja korralduslikku tuge. Sotsiaalministeerium seevastu peab kohustuslikkuse kehtestamist keeruliseks, viidates ühenduste ebaühtlasele võimekusele ja vastutuspiiride ebaselgusele.
Ent ühiskonnana peame küsima: kas patsiendi usaldus ja ravikvaliteet tohivad sõltuda sellest, kas erialaühendus jaksab oma hindamissüsteemi hallata või mitte? Kas tohime loota, et kõik töötajad arendavad end iseseisvalt piisavalt – ilma kontrolli, suuna ja toeta?
Kolm suunda edasi
Pädevushindamine peab muutuma tervishoiutöötaja arengu loomulikuks osaks – mitte lisakoormuseks ega formaalsuseks. Selleks on vaja kolme asja:
- Ühtset ja lihtsalt hallatavat süsteemi, mille loomise eest vastutab riik;
- Selgeid ja võrreldavaid kriteeriume, mille kujundab Sotsiaalministeerium koos ühendustega;
- Riiklikku digiplatvormi ja registrit, mille arendamist veab Terviseamet ning mille kaudu saab Tervisekassa kontrollida teenuse kvaliteeti ja tagada rahastamise sidususe pädevusega.
Lisaks tuleb süsteem siduda ravikvaliteedi seirega – pädevuse hindamine ei saa olla tühi vorm, vaid peab olema osa kvaliteetsest ja ohutust tervishoiust.
Usaldus ei tohi põhineda juhusel
Kui täna võib tervishoiutöötaja töötada aastakümneid ilma kordagi oma pädevust tõendamata, on see süsteem, mis põhineb rohkem usul kui teadmisel. Ja kui me ei suuda oma tervishoiutöötajate pädevust usaldusväärselt hinnata ega toetada, seame ohtu selle, millele kogu tervishoiusüsteem tugineb – patsiendi usalduse.
On aeg teha järgmine samm. Mitte bürokraatia suurendamise pärast, vaid selleks, et Eestis osutatavad tervishoiuteenused oleksid kvaliteetsed ja ohutud – sõltumata ajast, kohast või töötaja ametinimest sildil.
* “Tervishoiutöötajate pädevushindamine”. Riigikontrolli aruanne Riigikogule 3.10.2024. Tutvustatud Riigikogu Sotsiaalkomisjonile 08.04.2025.
–
Eero Merilind
08.04.2025