Eesti tervishoius on vastuolu, mida iga patsient tunnetab, aga millest räägitakse harva. Me ehitame haiglaid raviraha arvelt. See ei paista eelarves välja, kuid selle mõju on väga selge – pikemad ravijärjekorrad, ülekoormatud personal ja edasi lükatud investeeringud seadmetesse.
Tervisekassa raha on mõeldud patsientide raviks: vastuvõttudeks, operatsioonideks, ravipäevadeks, õdede ja arstide tööks. Kui sellest samast rahast tuleb tasuda hoonete, laenumaksete ja amortisatsiooni eest, jääb ravi lihtsalt vähemaks. Iga euro, mis läheb betooni alla, ei jõua patsiendini.
Sellel on ka teine, vähem nähtav tagajärg. Kui ehituskulu on peidetud raviteenuse hinna sisse, ei saa me enam lõpuks aru, kui palju ravi tegelikult maksab. Haiglad pannakse olukorda, kus tuleb valida: kas ravida täna või investeerida homsesse. Investeerida saavad need, kellel on juhuslikult rohkem vaba raha, mitte need, kus ravivajadus on kõige suurem. Lõpuks maksame me kõik rohkem, sest amortiseerunud hoonete ülalpidamine on kallis ja kehv töökeskkond viib inimesed süsteemist välja.
Ka turumajanduse loogika on siin lihtne. Riik rahastab strateegilist taristut – teid, koole, kaitset ja haiglahooned. Teenuseid peavad aga osutama need, kes teevad seda kõige paremini. Me ei ehita koole õppemaksust ega teid bussipileti hinnast. Sama põhimõte peab kehtima tervishoius. Raviraha peab liikuma sinna, kus on parem kättesaadavus ja kvaliteet.
Mis on lahendus?
Raviraha ja taristuraha tuleb lahku viia.
Esiteks on vaja iseseisvat tervishoiutaristu fondi, millel on pikk, vähemalt kümne kuni kahekümne viie aasta investeerimisplaan. Sealt rahastatakse uued haiglad, tervisekeskused, kapitaalremondid ja suur meditsiinitehnoloogia. Raha tuleb püsivast eelarvereast, vajadusel Euroopa vahenditest ning suurte projektide puhul riigi pikaajalisest laenust ning on paremini kontrollitud – tehnika ostul ja selle ülalpidamisel. Siia saab kaasata ka pensionifondide raha – just sellised pikaajalised ja stabiilsed investeeringud sobivad neile kõige paremini.
Teiseks on vaja Tervisekassasse eraldi kapitalirida, mis eristab kinnisvara hinna raviteenuse hinnast. Sageli öeldakse, et kinnisvarakomponent on juba teenuse hinnas olemas. See on formaalselt õige, kuid see ise ongi probleemide allikas. Peidetud kapitalikulu ei loo investeerimisvõimet ega ole läbipaistev. Taristu vajadus ei sõltu visiitide arvust, vaid ravivajadusest. Ning rahvastiku paiknemise muutudes, tekib selliselt võimalus ruumid ja teenused viia elu ja olukorraga vastavusse ( nt Viljandi vana haigla ja uus Tervikum).
Tallinna haigla kui lakmuspaber
Tallinna uus haigla on selle arutelu sümbol. See ei ole lihtsalt üks ehitusprojekt. See on küsimus, kas Eesti tervishoid suudab pakkuda kaasaegset ravi ka kümne või kahekümne aasta pärast.
Patsiendi jaoks tähendab uus haigla lühemat teekonda diagnoosist ravini. Täna on teenused laiali mitmes vanas majas. See tähendab ajakadu, dubleerimist ja keerulist liikumist. Kaasaegses haiglas on uuringud, operatsioon ja ravi loogiliselt koos.
See on oluline ka tervishoiutöötajatele. Kaasaegne töökeskkond vähendab läbipõlemist ja aitab hoida arste ning õdesid Eestis. Ning lõpuks on see maksumaksjale mõistlikum – vanade hoonete lappimine on kallis ning uut haiglat silmapidades ka mõttetu raharaiskamine. Uus planeering ning läbimõeldud teenused ja nende sidusus võimaldab sama raha eest rohkem ravi ning kvaliteeti.
Kuidas edasi?
Kõigepealt on vaja poliitilist kokkulepet rahastuse kohta – kust ja kui palju tuleb raha ehituseks ja hoone ülalpidamiseks. Ravirahast ei peaks rahastama uusi suurinvesteeringuid.
Seejärel tuleb ehitada etapiviisiliselt (modulaarne ehitus), kuid tervikplaani järgi, alustades kõige kriitilisemast: erakorraline meditsiin, operatsiooniplokk ja intensiivravi.
Ja lõpuks peab olema üks selge vastutaja ning realistlik ajakava ning osapoolte siduv kokkulepe, sest haigla ehitus ületab Riigikogu ja KOV valimiste piirid. Ilma selleta ei juhtu midagi.
See ei ole ainult Tallinna haigla küsimus. See on otsus selle kohta, millise tervishoiu me jätame järgmisele põlvkonnale.
Raviraha peab minema raviks. Infrastruktuuri peab ehitama taristuraha eest.