Eestis räägime sageli, et meie tervishoiusüsteem on universaalne ja kättesaadav kõigile. Paberil on see tõsi – enamik inimesi on ravikindlustatud, esmatasandi arstiabi on igale perele tagatud, digiretseptid ja patsiendiportaal on tehniliselt eesrindlikud. Aga kui küsida endalt ausalt: kas vanemaealine või puudega inimene saab selles süsteemis päriselt hakkama?

Esimene komistuskivi on ligipääs.

Tervisekeskusesse jõudmine eeldab sageli isiklikku autot või head ühistranspordiühendust. Eaka inimese jaoks, kes liigub kepiga või ratastoolis, võib ka paari kilomeetri kaugusele arsti juurde minek muutuda ületamatuks takistuseks. Rääkimata eriarsti juurde pääsust, kus järjekorrad venivad kuude taha. Kas me saame öelda, et süsteem toimib, kui haavatav inimene peab lootma juhuslikule abile?

Teiseks – digilõhe.

Digiretsept, patsiendiportaal, ID-kaardi uuendused – kõik need on suurepärased lahendused noorematele. Kuid paljud 70+ vanuses inimesed ei saa neist üksi jagu. Nad tunnevad end süüdi, justkui nad ei oleks piisavalt nutikad, kui tegelikult on probleem süsteemis, mis eeldab kõigilt sama digipädevust. Kas riik või kohalik omavalitsus pakub piisavalt tuge ja alternatiive neile, kes tahavad  lihtsalt arstilt arusaadavat nõu ja paberil raviplaani ja ülevaadet oma tervisest?

Kolmandaks – killustatus.

Kui inimesel on mitu kroonilist haigust, peab ta ise olema oma terviseprojektijuht, logistik ning aegade tabaja ja planeerija. Perearst, eriarstid, apteek, taastusravi, hooldusteenus – kõik toimivad  eraldi maailmadena. Koordineerimist ning süsteemi toimimise selgitamist napib ja nii jääbki vanainimene tihti oma muredega üksi.

Neljas valupunkt on rahakott.

Ravikindlustus katab küll suure osa kuludest, aga väikese pensioniga inimese jaoks on kasvõi iga kuu tekkiv väljaminek ravimitele koormav. Koduse abi või hooldusteenuse hind on veelgi valusam. Kas on õiglane, et abivajadus muutub sageli rahaküsimuseks?

Me kiitleme, et elame hoolivas ühiskonnas, aga hoolimine ei tohi jääda loosungiks. Kui me päriselt tahame, et ka aeglasem samm jõuaks sihile, peame süsteemi muutma lihtsamaks, kättesaadavamaks ja inimlikumaks. See tähendab:

  • integreeritud hooldusplaane, kus eri arstid ja teenused teevad koostööd,
  • rohkem koduõendust ja liikuvat arstiabi,
  • analoogseid lahendusi neile, kes ei saa või ei taha digiteenuseid kasutada,
  • ja rahastusmudelit, mis arvestab, et eakas või puudega inimene ei saa alati iseenda advokaat, tõlk ja logistik olla.

Meie ühiskonna tegelik nägu paistab sellest, kuidas me kohtleme oma kõige nõrgemaid liikmeid. Küsimus ei ole ainult tervisekassas või seadustes, vaid meie hoiakutes. Kas märkame vanainimest, kes ootab bussi või oleme kaotanud linnaplaneerimises eakate vajadused ning eeldame, et kõik suudavad käia jalgsi või rattaga. Me ehitame mitmekesise taimestikuga haljasalasid, rulaparke ja mänguväljakuid, aga unustame eakale panna puhkamiseks pinke, lühendame jalakäija fooritsüklit ja oleme kaotanud avalikud käimlad, sest noored saavad nii hakkama, aga eakad?

Inimväärikus ei tohi olla vanuse ega puude küsimus. Me peame looma süsteemi, kus ka kõige aeglasem samm loeb, alles siis on meil põhjust öelda, et elame tõesti hoolivas ühiskonnas.

–
Päisefoto: Freepik. Pilt on illustratiivne.