Eesti tervishoiusüsteemi rahastamisest räägitakse praegu rohkem kui kunagi varem – ja põhjust on. Tervisekassa juhatuse liikme Pille Banhardi sõnul võib ravi rahastamiseks ette nähtud reserv lõppeda juba kahe aastaga, mis tähendab vajadust ligi 250 miljoni euro suuruseks kärpeks. Samal ajal tunnistab sotsiaalminister, et konkreetne rahastamisplaan puudub. Kuidas edasi?

Võiksime otsida inspiratsiooni Iisraelist, mis on suutnud tagada oma elanikele universaalse ravikindlustuse ja rahastada seda tõhusalt, ilma et süsteem variseks rahapuuduse all.

Mis töötab Iisraelis?

Iisraeli tervishoid on universaalne ja kohustuslik, rahastatud peamiselt üldisest maksustamisest ja tervishoiumaksust, mida maksavad kõik tööealised inimesed. Iga inimene saab valida nelja haigekassa vahel, mis konkureerivad teenuse kvaliteedi ja kättesaadavuse osas, kuid ei võistle hinna üle – see tagab võrdsuse. Riik maksab kinni laste, vanurite ja teiste mittepanustajate ravikindlustuse. Lisaks on umbes 80% inimestest täiendav erakindlustus, mille eest maksavad nad ise, ja mis katab lisateenuseid.

Iisraeli süsteem on solidaarsel alusel, kuid paindlik. See tagab kindla baasraamistiku ja lubab samal ajal inimestel panustada täiendavalt oma soovide ja võimaluste järgi.

Mida peaks Eesti muutma?

Eestis on Tervisekassa sissetulek seotud peamiselt töötava elanikkonna sotsiaalmaksuga. Vananev rahvastik ja muutuv töömaastik (sh platvormitöö ja mikroettevõtlus) muudavad selle mudeli järjest vähem jätkusuutlikuks.

Praeguses seisus on kaks võimalust: kas vähendada kättesaadavat ravi või suurendada rahastust. Optimeerimine – kuigi vajalik – ei päästa süsteemi.

Ettepanekud:

  1. Laienda maksubaasi: Nagu Iisraelis, peab ravikindlustus katma kogu elanikkonna, mitte ainult töötavaid inimesi. Riik peab hakkama maksma ravikindlustust ka nende eest, kelle tulu ei tule palgatööst. Pakun, et  tuleks luua minimaalne tervishoiumaks, mida maksavad kõik, ka ettevõtjad ja platvormitöötajad.

  2. Solidaarne baas, vabatahtlik tugi: Inimestel peab jääma võimalus osta täiendavaid teenuseid läbi vabatahtliku kindlustuse, nagu see toimib Iisraelis. Eraravikindlustus ei tohiks asendada solidaarsust, vaid täiendada seda.

  3. Patsiendi roll: Tuleb rohkem arendada patsiendi personaalset vastutust raviteekonna kujundamisel ja kulude mõistmisel.  (Inimese isiklik haiguste ennetamise ja  tervise jälgimise plaan). See tähendab suuremat läbipaistvust ravikulude osas ja digilahendusi, mis võimaldavad inimestel oma ravivalikuid juhtida.

  4. Haigekassade konkurents? Aruteluks võib tõstatada ka Iisraeli mudeli järgi mitme haigekassa loomise, mis konkureerivad teenuse taseme, mitte hinna osas. See eeldab siiski väga tugevat regulatsiooni ja poliitilist tahet, et vältida killustumist.

Kokkuvõtteks

Eesti tervishoid vajab läbimõeldud ja struktureeritud reformi. Kui jätkame sama rahastusmudeliga, lõppeb raha ja paratamatult väheneb ravi kättesaadavus. Me ei vaja lihtsalt “veel raha”, vaid uut süsteemi. Iisrael on näidanud, et solidaarsus ja individuaalne panustamine saavad eksisteerida kõrvuti. Meil on aeg sama teha.