Artikkel ilmus portaalis ohtuleht.ee 19.05.2025
Dr Külvi Petersoni mõtisklus „Kiirus ja tehisaru“ tabab valusat närvi meie tervishoiusüsteemis: tehnoloogia, digilahendused ja efektiivsuse tagaajamine on muutumas eesmärgiks omaette. Aga mille nimel? Kas patsient on veel keskmes või oleme taandamas inimest sümptomite kogumiks, millele vajutatakse vastavat koodi ja antakse sobiv retsept?
Tervishoius on aeg luksus. Arstide tööpäevad venivad pikaks, patsiendid ootavad järjekordades ja arstil pole sageli isegi kümmet minutit, et kuulata, mõista ja mõelda. See ei ole kvaliteetne ravi — see on kiirtöö, milles eksib nii inimene kui süsteem.
Külvi Petersoni sõnum on lihtne, aga sügavalt inimlik: kui võtaks rohkem aega, et mõista, millist abi inimene tegelikult vajab, väheneks nii üleliigne ravi kui ka patsiendi rahulolematus. Väga tihti ei vaja inimene mitte uut antibiootikumi, vaid selgitust, julgustust, ehk isegi lihtsalt ärakuulamist. Seda ei paku tehisintellekt, vähemalt mitte veel.
Tehisaru on tööriist, mitte päästja. Jah, ta võib aidata otsustada, suunata, ennustada, aga lõplik otsus – eriti keerulistes olukordades – peab jääma inimesele. Muidu kaob ära see, mis on meditsiini süda: usaldus arsti ja patsiendi vahel.
Kui tahame, et meie tervishoid ei muutuks üksnes logistikaks ja algoritmide paraadiks, peame julgema seista ka inimlikkuse eest. See tähendab ressursse, aega ja austust arsti töö vastu. Ja eelkõige austust inimese vastu – tema hirmude, küsimuste ja ainulaadsuse vastu. Sest haigus ei ole ainult sümptomite loetelu. Haigus on lugu. Ja igal inimesel on oma.
…
Artiklit saab täismahus lugeda Õhtulehes