Eestis räägime viimasel ajal järjest enam vaimsest tervisest. See on hea märk – see tähendab, et me ei vaata enam kõrvale. Kuid hea tahtest üksi ei piisa. Kui psühholoogi vastuvõttu tuleb oodata kolm kuud ja esmareageerijateks on hoopis perearstid, keda napib niigi, siis on süsteemis midagi väga valesti.

Samas ei ole meil puudust teadmistest ega isegi plaanidest. Aastal 2023 kinnitas Sotsiaalministeerium vaimse tervise astmelise abi tegevuskava, mille eesmärk on tagada, et iga inimene saab õigel ajal just talle sobivat tuge. Küsimus on nüüd selles: kas ja kuidas see teooria ka ellu viiakse?

Mida tähendab „astmeline abi”?

Astmeline mudel tähendab, et igaüks ei pea jõudma kohe psühhiaatrini. Abi peaks olema kättesaadav lähedalt, kiiresti ja paindlikult.

  • Esimesel tasandil: enesetugi – teadlikkus, eneseabi rakendused, vaimse tervise kirjaoskus.

  • Teisel tasandil: kogukonnad – koolipsühholoogid, nõustajad, tugiisikud, töökohtade vaimse tervise toetajad.

  • Kolmandal tasandil: esmatasandi meditsiin – perearstid, õed, vaimse tervise õed.

  • Neljandal tasandil: spetsialistid – kliinilised psühholoogid, psühhiaatrid, haiglaravi.

Selline lähenemine loob võrgustiku, mitte pudelikaela. Inimene ei pea ootama süvenevat kriisi, et abi saamiseks kvalifitseeruda.

Takistused ei ole teoreetilised, vaid praktilised

Probleem pole selles, et me ei teaks, mida teha. Probleem on selles, kes teeb, millal ja mille eest.

  • Kes viib ellu kogukonna tasandi teenuseid? Kas omavalitsused, koolid, tööandjad?

  • Kes koolitab  vaimse tervise spetsialiste  ja õpetajaid varajaste märkide tundmiseks?

  • Kes rahastab digilahendusi, kui riigieelarves on kärped?

Kava on olemas, kuid ilma tugeva elluviimisplaanita jääb see järjekordseks strateegiadokumendiks riiulil. Me ei saa lubada, et vaimse tervise tugi sõltub õhinapõhiste inimeste ülekoormatud entusiasmist.

Mida on vaja?

Esiteks, vastutuse selgust. Kes vastutab, et igas maakonnas on toimiv kogukonnapõhine tugi? Et perearstidel oleks ligipääs konsultatiivsele toe võrgustikule?

Teiseks, rahalist järjepidevust. Teenused ei saa sõltuda projektirahastusest. Kui kogukonnapsühholoog vallandatakse, sest „projekt lõppes”, kukub kogu aste süsteemist välja.

Kolmandaks, inimeste usaldust. Abi küsimine peab olema normaalne, kiire ja väärikalt kättesaadav. Seda ei saa sundida – seda saab ainult üles ehitada.

Vaimne tervis on tuleviku alus

Kui võtame vaimset tervist tõsiselt, peame võtma tõsiselt ka süsteemi, mis seda toetab. Astmeline mudel on Eestile sobiv tee, kuid ainult siis, kui see ei jää PowerPointi slaidiks, vaid jõuab inimeste ellu. Koolidesse. Töökohtadesse. Perearstikeskustesse. Digiplatvormidele. Ja lõpuks – südamesse.

Sest tervet ühiskonda ei ehita ainult haiglad ja ravimid, vaid ka kuulamine, ennetus ja inimesele lähedal olev tugi.