Eesti tervishoiusüsteem on huvitav. Eriarstiks on võimalik saada nii, et õpingute käigus pole päevagi töötatud perearstisüsteemis. Kiirabis saab töötada nii, et pole ülevaadet, mida näeb/teeb perearst ja mis on esmatasandis võimalik. Samal ajal haarab peremeditsiini residentuur kõiki tervishoiusüsteemi harusid: tööd perearstikeskuses, EMO-s, kiirabis ja tsüklid haiglates.
Kohtusin täna Tallinna kiirabi brigaadijuhtidega ning arutasime avatud kaartidega perearstisüsteemi toimimist – missugust infot näeme meie oma arvutisüsteemist ja kuidas toimub infovahetus perearsti ja nimistu patsientide vahel.
Miks üksik perearst peab siiamaani tegelema ise WC-paberi tellimisega ja ei saa endale lubada suvepuhkust või olla haige.
Selgitasin, miks on kujunenud nii, et osad perearsti nimistud on korrektsed nagu pühapäevakooli tüdrukute klass, teistesse on aga kogunenud (jäänud) Tootsid, Libled ja Pearud. Miks üksik perearst peab siiamaani tegelema ise WC-paberi tellimisega ja ei saa endale lubada suvepuhkust või olla haige. Kuidas erineb töö multifunktsionaalses tervisekeskuses ning miks meeskonna töö on parem, kui individualistlik praksise majandamine.
Mõned mõtted, mis koorusid arutelust
-
- Kiirabiõdedel pole juurdepääsu patsiendi terviselugudele – nad näevad ainult aegkriitilisi andmeid, kuid ei näe diagnoose, operatsioone, laborianalüüse ja määratud ravimeid.
- Inimesed ei lepi IT-süsteemi- või telefoninõustamisega, soovitakse jätkuvalt inimesega rääkida (human touch).
-
- Kuigi ravijuhised on inimesel olemas, siis tervisehäda korral kutsutakse kiirabi, sest nemad ei saa keelduda visiidist.
- Paljudel pole siiski kodus ülevaadet oma ravimitest, raviskeem on aegunud või võtab inimene ravimeid juhuslikult, mistõttu võib ebajärjepidev ravi põhjustada erakorralise abi vajaduse.
-
- Voodihaigete või liikumispiiranguga ja hooldekodudes olevate inimeste terviseprobleemi lahendamine on reguleerimata. On koduõde ja kohalik õde hooldekodus, aga infovahetus on puudulik või keeruline, eriti, kui hooldekodu asub teises maakonnas kui perearst.
Voodihaigete või liikumispiiranguga ja hooldekodudes olevate inimeste terviseprobleemi lahendamine on reguleerimata. Foto: Pexel
- Perearsti vahetamine kohaliku perearsti vastu pole sageli võimalik, sest perearste ei jätku või on hooldekodu kõrval asuva perearsti nimistu täis.
- Vajalik on hooldekodude arsti probleem teadvustada ja rahastada a la “fee for service”.
- Voodihaigete või liikumispiiranguga ja hooldekodudes olevate inimeste terviseprobleemi lahendamine on reguleerimata. On koduõde ja kohalik õde hooldekodus, aga infovahetus on puudulik või keeruline, eriti, kui hooldekodu asub teises maakonnas kui perearst.
Vajalik on hooldekodude arsti probleem teadvustada ja rahastada a la “fee for service”.
-
- Kui kiirabiõde ütleb, et nüüd tuleb võtta ühendust perearstikeskusega, siis on selle taga on abi vajav patsient – sageli on probleem ka sotsiaalne või on tegu vaimse tervise probleemiga –leida tuleb lahendused – info liikumine tervishoiusüsteemist sotsiaalsüsteemi ja vaimse tervise abi süsteemi.
-
- Paljudel eakatel ei ole digivõimekust ning digiregistratuur, e-lahendused ning ka helistamine perearstikeskuse või 1220-le on võimatu – tervisenõu saamiseks kutsutakse kiirabi.
- Kiirabi kutsed tulevad küll perearstiprogrammis digilukku, kuid esmatasandi vähese personali tõttu (pole ka terviseanalüütikut) ei toimu andmeanalüüsi ja probleemi käsitlemist, mistõttu on kiirabi sarikasutajad tuttavad nii häirekeskusele kui ka kiirabi personalile, kuid jäävad perearstikeskustele anonüümseteks.
Kokkuvõtteks
Eesti tervishoiusüsteem on killustatud ja silotornides – igaüks proovib oma süsteemis ellu jääda – lahenduseks on siiski integreeritud tervishoiupiirkondade loomine, kus piirkonna haiglad, kiirabisüsteem, EMO, telefon 1220, perearstid ja abisüsteemid (ka sotsiaalsüsteem) saavad regulaarselt ja avatult arutada, kuidas pakkuda piirkonnas parimat abi ning rahastamine soodustab win-win olukorda.