Tervishoiusüsteemi põhimõte on – arstiabi peab olema tagatud õigel ajal ja õiges kohas.
Erakorralise meditsiini osakondade ülekoormusest on räägitud aastaid, kuid lahendusteni ei ole jõutud. Nüüd on Tartu Ülikooli “Haiglaeelse erakorralise abi analüüs” välja toonud 3 mudelit.
Mudel 1
Esmatasandi tervisekeskustel/perearsti valvekeskustel põhinev haiglavälise erakorralise meditsiinilise abi osutamine. Selle mudeli korral hakkaks lisaks kiirabile ja erakorralise abi osakondadele (EMO) väljaspool perearstikeskuse tööaega (nt argipäeva õhtuti, nädalavahetusel) inimestele abi osutama esmatasandi tervisekeskused/perearsti valvekeskused.
Mudel 2
„Kiirabi 123“ ehk kiirabi töö ümberkorraldamine eeskätt personalivajaduse ja planeerimise mõttes. Vastavalt mudeli nimetusele hakkaks kiirabiteenust osutama 1-, 2- ja 3-liikmelised brigaadid. Selle mudeli puhul hakkaks patsiendid tasuma ka omaosalust, siiski vaid juhtudel kui inimene ei vaja vältimatut abi või kasutavad kiirabi pigem transpordiks.
Mudel 3
Üleminek parameedikute süsteemile, mille puhul hakkaks kiirabi väljakutsele sõitma 2-liikmelised parameedikute brigaadid. Parameedikud hindavad ja stabiliseerivad sündmuskohal patsiendi seisundi ning annavad esmaabi. Keerukamatel ja eluohtlike olukordade puhul saadetakse appi erakorralise meditsiinilise väljaõppega meeskond (praegune randevuu brigaad) või transporditakse patsient haiglasse.
Olen kirjutanud EMO ülekoormuse lahendamise viisidest ka eelnevalt, vaata ka Eesti Päevalehe artiklit “EMO küsimuse lahendamisel tuleks Eestis sisse viia kolm põhimõttelist muudatust”.